Nüüdisaja kultuuriprobleemid
Nüüdisaja kultuuriprobleemid, 23. osa
Oleme kõik inimesed, elame siis Venemaal, Ameerikas või Indias, meil on ühised probleemid. On olemas poliitilised, geograafilised, rassilised ja majanduslikud jaotused, kuid nende jaotuste toonitamine loob ainult vastuolusid ja viha. Kuid ükskõik, kus me ka elame, oleme inimesed ja inimestena loome iseendale probleeme. Väga tähtis on aru saada, et kui mõtleme endast kui hindust, ameeriklasest, inglasest või nahavärvi järgi, siis loome inimeste vahele mittevajalikke tõkkeid. Üks meie suurimaid raskusi on see, et kaasaegne kasvatus üle maailma tegeleb põhiliselt sellega, et meist ikka suuremaid tehnikahuvilisi teha. Õpime, kuidas reaktiivlennukeid kavandada, sillutatud teid, autosid või aatomiallveelaevu ehitada ning selle tehnika keskel unustame, et oleme inimesed, mis tähendab, et täidame oma südant mõistuse tehnikaga.
Kui me inimestena ei tea, kuidas hoolitseda maapinna eest, kuidas oma lapsi armastada ning oleme mures vaid iseenda pärast, siis teeme oma maailma hirmsaks ning seda olemegi juba teinud. Üks maa võib väga rikas olla, kuid selle rikkus on mürk senikaua, kuni mõnel teisel maal on nälg. Oleme ühtne inimkond ja maa on meie oma. et seda jagada ja armastusega harida ning elada sellest, mida ta pakub.
Meie probleem on tõe avastamine, sest see on kogu elu põhi. Maja ei saa kaua püsida ilma korraliku vundamendita ning kõik inimeste kavalad leiutised on mõttetud, kui me ei otsi tõde.
Et reaalsuseni jõuda, peame teadma, kuidas sellele läheneda, kuidas pühkida ära sajandite tolmu, mis on sinna kogunenud. Reaalsuse otsimine on õige haridus. Inimene võib lugeda raamatuid ja kuhjata endasse informatsiooni, saavutada positsiooni ning ekspluateerida teisi, kuid see ei ole haridus. Ainete õppimine on vaid väikene osa haridusest. Kuid meie elus on tohutu suur ala, mille tunnetamiseks meid ei ole kasvatatud ja mille jaoks meil ei ole õiget lähet.
Leida, kuidas elule läheneda nii, et meie igapäevasel elul, teadusel ja tehnikal on tähendus veel millegi muuna, mis ühendab väärtusi – see on kasvatus. Teiste sõnadega, kasvatus peaks algama tõelise religiooniga. Kuid tõelisel religioonil ei ole midagi ühist preestrite, kirikute ja dogmadega. Tõeline religioon on armastada ilma motiivita, olla helde, olla hea, sest ainult siis oleme väärtuslikud inimesed.
Õnnetuseks on tõeline elu jäetud tähelepanuta kasvatuse poolt. Olete pidevalt hõivatud raamatutega, millistel on vähe mõtet. Need aitavad teil leida tööd ning sellel on muidugi oma tähendus. Masinad kergendavad tööd ja jätavad meile vaba aega, mida peaksime õigesti kasutama – mitte ideaalide jälitamiseks vaid avastamaks ja aru saamaks meie olemasolu tohutust ulatusest. Mõistus oma kavalate tõenditega ei ole kõik. Sealpool mõistust on veel midagi, tohutu ja mõõtmatu ilu, mida mõistus ei suuda haarata. Selles mõõtmatuses on ekstaasi ja hiilgust ning selles elada ja seda kogeda on kasvatuse tee.
Niisiis, mõelge selle üle järele; ärge hädaldage vaid pange käed külge ning aidake luua institutsiooni, kus tõeline religioon on õigesti tunnetatud, taibatud, kus seda uuritakse ja armastatakse, läbi töötatakse ja selle järgi elatakse. Siis leiate, et elu muutub rikkaks, imekspandavalt rikkaks – palju rikkamaks kui kõik pangaarved üle kogu maailma.
Küsija: Kuidas sai inimkond nii palju teadmisi? Kuidas ta arenes materiaalselt nii kaugele? Kust ta ammutas nii tohutut energiat?
Krishnamurti: See on üsna lihtne. Te teete midagi ja annate seda oma lastele. Nemad lisavad ja annavad omakorda edasi ning nii läbi sajandite. Teadmistes on midagi veidrat. Võite teada väga palju, korjata tohutuid teadmiste tagavarasid, kuid vaim, mis on informatsiooniga koormatud, on võimetu avastama. Ta võib teaduse otstarbeks oma teadmisi ja tehnikat kasutada, kuid avastus, mis purskab järsku üle mõistuse, selline avastuspurse on oluline. Enamik inimesi, eriti meie maal, on hõivatud teadmiste, tavade, seisukohtade ja hirmudega ning neil puudub usaldus. Nad on kui surnud – surnud oma teadmiste koormast. Teadmised on tarvilikud, kuid ainult teadmised on enamalt jaolt purustava jõuga.
Vaadake, mis toimub maailmas. On igasuguseid imepäraseid leiutisi nii maa peal, õhus kui ka vee all – kõik see on teadmiste tulemus. Kuid midagi selle kõrval on puudu ning seetõttu on teadmised kuritarvitatud. Meil on sõjad, viletsused ja katastroofid. Miljonid inimesed on näljas. Te näete, meil võib olla suur hulk teadmisi, kuid ilma selle muuta me purustame iseend.
Kui meil oleks energiat, siis võiksime seda kõdunevat ühiskonda purustada, võiksime imet teha. Seetõttu ühiskond valvab, et meil poleks energiat. Ta lammutab meie energiat kasvatuse, traditsioonide, religiooni ja kultuuri läbi. Tõeline kasvatuse ülesanne on äratada teis energiat, teha see purustavaks, kestvaks, tugevaks, kirglikuks, kuid nii, et säiliks enese ohjeldamine. Siis tarbime seda energiat reaalsuse avastamiseks ega põhjusta häda ja viletsust.
Ärge kohe nõustuge või eitage, vaid leidke iseseisvalt, kas selles on tõtt. Ärge olge ükskõiksed, olge tulised või külmad. Kui näete selles kõiges tõde ning olete siiralt tulised seda toetama, siis see tulisus, see energia kasvab ning toob esile uue ühiskonna. Siis ei haju energia mässus ühiskonna sees; siis pole see enam vanglamüüride dekoreerimine.
Niisiis, meie probleem on kasvatuses. Kuidas säilitada energiat, mis meil on ja muuta see loovaks. See vajab põhjalikku arusaamist, kuid õpetajatel on tavaliselt vähe energiat, sest nad on lämmatatud liigse informatsiooniga ja uppunud omaenese probleemidesse.
Küsija: Miks vihastavad mu vanemad kui ütlen, et tahan teise usku üle minna?
Krishnamurti: Mis juhtub, kui lahkute ühest organiseeritud usundist ja lähete üle teise? Kas te pole siis teise vanglasse läinud? Kui olete sünni poolest hindu ning saate kristlaseks, võivad teie vanemad vihaseks saada. Kuid see on kõrvaline asi. Tähtis on see, et kui ühinete mõne teise usuga, siis olete ühe vangla teise vastu vahetanud. Te võite seal pisut aktiivsem olla, kuid olete ikkagi dogmade kammitsas.
Niisiis, ärge vahetage uske, see sarnaneb mässuga vangla sees vaid murdke end läbi vanglamüüride ja avastage iseseisvalt, kes on Jumal, mis on tõde. Sellel on mõtet ja see täidab teid elujõuga. Kuid ühest vanglast teise üleminek ja tülid põhjusel, kumb vangla on parem – see on rumal.
Mõistus peab saama küpseks, et läbi tungida usu vangistusest, ta peab olema pidevalt mõtteerk, et näha vanglat ennast ega võrdle enam üht vanglat teisega. Selleks, et midagi mõista, ei või seda võrrelda millegi muuga. Mõistmine ei tule võrdluse kaudu, arusaamine ei tule võrdluse kaudu, see ilmub siis, kui aju ennast uurida. Kui uurite organiseeritud usundite olemust, siis näete, et kõik usud on põhiliselt samad, olgu see hinduism, budism, muhameedlus või kristlus. Hetkel, mil taipate vangla olemust; näete kõike, millesse usk end mässib, rituaale ja preestreid, siis ei kuulu te enam ühessegi usku. Ja ainult see inimene - kes on vaba, saab avastada seda, mis ulatub väljapoole kõiki usundeid – mõõtmatust.
Küsija: Millisel teel on õige iseloomu kujundada?
Krishnamurti: Iseloomu evida, alati valele vastu seista ning tõe poole hoida. Iseloomu kujundamine pole kerge, sest enamikule meist on see, mis on kirjas raamatutes või öeldud juhtide poolt, tähtsam kui see, mida ise arvame. Mõelda iseseisvalt, jõuda tõeni ning jääda selle juurde ilma teiste mõjudele allumata isegi siis, kui see toob endaga viletsust, nõnda kujuneb iseloom.
Ütleme näiteks, et te ei poolda sõda mitte sellepärast, et mõned reformaatorid või usuõpetajad on seda öelnud, vaid et olete iseseisvalt selle aateni jõudnud. Olete sellesse probleemi süvenenud, läbi mõelnud, mediteerinud selle üle ning jõudnud veendumusele, et igasugune tapmine on väär; olgu see tapmine söömiseks, tapmine vihapurskest või tapmine isamaa-armastusest. Ning kui te seda tunnete tõsiselt ning jääte selle juurde vaatamata sellele, et teid võidaks vangistada või tappa, siis on teil iseloomu. Sellisel iseloomul on hoopis teine tähendus, see pole enam iseloom, mida ühiskond kujundab.
Kuid te teate, meid ei ole selles suunas arendatud. Ei kasvatajal ega õpilasel pole vitaalsust, energiat, et mediteerida, näha tõde ja selle juurde jääda ning lasta valel haihtuda. Ja kui suudate seda, siis muutute iseendale valguseks. Selle valguse leidmine ei toimu mitte ainult noorena vaid kogu elu jooksul ning see on kasvatus.
Küsija: Mil kombel takistab eluiga Jumala mõiste taipamist?
Krishnamurti: Mis on iga? Kas see on aastate arv, mida olete elanud? See on vaid osa east. Olete sündinud teatud aastal ning nüüd olete viieteistkümne, neljakümne või kuuekümneaastane. Teie keha muutub vanaks ning nii muutub ka teie vaim, kui ta on koormatud elukogemuste, hädade ja tüdimusega ning selline vaim ei suuda kunagi avastada tõde. Vaim saab avastada vaid siis, kui ta on erk ja süütu. Kuid süütus ei sõltu aastatest. Mitte ainult laps ei ole süütu vaid ka vaim, kes võtab vastu elamusi ilma, et nende jääke endasse kogemusteks kuhjata. Vaim vajab elamusi, see on paratamatu. Ta peab reageerima kõigele – jõe voolule, koolnule, keda viiakse põletamisele, kehvale külaelanikule, kes vaevaga hinge sees hoiab, elu piinadele ja hädadele – teisiti toimides oleks ta surnud. Vaim peab reageerima ilma, et kogemused teda vangistaksid. Traditsioonid, kuhjunud kogemused – need seigad teevad mälu vanaks. Vaim, kes iga päev eilsetele mälestustele, kõikidele mineviku rõõmudele ja muredele sureb, selline vaim on erk, süütu, eatu – ja ainult selline vaim suudab leida tõde, olgu ta siis kümne- või kuuekümneaastane.
Nüüdisaja kultuuriprobleemid
Nüüdisaja kultuuriprobleemid, 23. osa
Jiddu Krishnamurti philosophy quotes life love happyness texts talks books online free ebooks teosophy Krishnamurti.