Essee teemal Vabanemine teadaolevast
Selle essee kirjutas Dan Bogdanov aastal 1999 kui ta käis alles 11. klassis. Dan ise ütleb selle kohta: "Kõik tekstides leiduvad väited, mõtted ja muu ideoloogia on pärit sellest ajast, kui tekst kirjutati. Jälgige kuupäevi ja palun ärge tulge mind kiusama mõne lausega mõnest kirjandist, mille seisukohtadega ma võib-olla praegusel hetkel juba ammu enam ei nõustu. Ma olen küllalt liberaalse maailmavaatega inimene ja ma ei püsi pidevalt samade raamide sees. Mulle meeldib uurida väljaspoolset, uut maailma".
Essee "Vabanemine teadaolevast"
Dan Bogdanov, Tertia H, 1999. Algallikas: http://www.pshg.edu.ee/~dan/essee/1998/vabanemineteadaolevast.html
Vabadus on fenomen nii sõnas kui olemuses. Vabaduse definitsioon - "tunnetatud paratamatus" - on kõike muud kui selge. Nii mitmedki tahaksid hakata seletama, et mis see vabadus tegelikult on. Ja siis kas mõtteisse jääda või loetleda erinevaid olekuid, milles nad on end vabana tundnud. Kuid see pole hetketeema.
Erinevad kultuurid ja filosoofiad seavad mõtlemisele ja käitumisele erinevaid piire. Tavade ja mallide järgimise abil soovitatakse jõuda kindla seisundini, mida loetakse kohustuslikuks või vähemalt ainuõigeks. Kes õpetust ei järgi, jääb kõigest heast ilma või isegi satub millegi halva juurde.
Analüüsime nüüd olukorda nii - õpetust järgiv indiviid saavutab antud meetoditel eesmärgi. Mida teeb ta edasi ? Seal mitmete ideoloogiate ettekujutus lõpeb. Mis saab meist nirvaanas või paradiisis ? Mis on edasised eesmärgid ? Mis on võimalused ? Kas neid üleüldse on ?
Julgen oletada, et sellest aspektist vaadatuna tundub idamaine reinkarnatsiooniidee väga meeldivana, sest elamisega oleme me juba tuttavad. Pärast elu toimuvaga veel mitte. Nagu Hamleti monoloog - "...sel uurimata maal, kust ükski rändur ei tule tagasi...” - läbi aegade on surmahirmu tuntud.
Eelneva üle juureldes peaks iga inimene toetama humanismi üht põhimõtet - kartust elu ees.
Mida aga teha, et see elu mööduks võimalikult õnnelikult ? Kahtlemata leiab iga inimene enesele sobiva filosoofia. Läbi aegade on kujunenud ka domineerivad suunad ja lahud. Mõtteviis, millega mina soovitaksin inimestel tutvuda, on kirjeldatud Jiddu Krishnamurti raamatus "Vabanemine teadaolevast” (kirjastus Dharma 1999).
Krishnamurti (1895-1986) oli India filosoof ja luuletaja. Päritolult brahmaan. Ta on tugevalt eitanud maailmavaatelisi süstematiseeritud teooriaid ja autoriteete. Tema vastandas kultuuritraditsioonist tingitud pettekujutlustel põhinevad teadmised intuitsiooni varal saavutatava vaimse vabadusega. Tema tähtteos "Vabanemine teadaolevast” raputab oma selguse ja teravusega kivinenud mõistust põhjani.
Raamatust aru saamiseks peab inimene nägema ennast ümbritsevat pisut uues valguses. Tuleb aru saada kultuuri kui sellise olemusest ja autoriteetide ideede olukorrast vähemlevinute suhtes. Oleme elanud teiste inimeste sõnade järgi, ise asjadest vähe teades. Esitatud küsimustele on antud vastused ja nendega on rahule jäädud. Midagi uut meis ei ole, puudub tõeline algupära.
Eelpoolmainitud eesmärgid, milleni iga usund püüdleb, saavutatakse tihti millegi ohverdamisega. Krishnamurti on aga veendunud inimmõistuse võimekuses ja väidab, et enesepiitsutamise, oma vajaduste ja tungide allasurumisega inimene vaid tuhmub ja kaotab võime areneda.
Ettekirjutusi järgides on võimalik leida miski kõigest maisest kõrgem. Ennast piirav inimene suudab oma piiratuses asju leida vaid vastavalt selle isolatsiooni tugevusele. Probleeme ei tohi alla suruda, nad tuleb endale teadvustada ja analüüsi abil neist välja kasvada.
Eraldi käsitleb Krishnamurti armastust, mille juures toob ta välja selle täieliku käsitletamatuse kaasajal, mis on põhjustatud armastuse seostamist kõikvõimalike abstraktsete objektidega nagu Jumal ja riik. Armastuse, kire ja iha seab ta kõrvuti, vastandina Õhtumaade küll juba nõrgenevale süvakristlikule arusaamale, mille järgi on armastus jällegi midagi ülejäänud kahest kõrgemat.
Äärmise rumalusena iseloomustab ta armastust Jumala vastu. Jumalt mitte tundes, saad sa armastada vaid oma peas kujundatud mõttepilti, mis taandub lõpuks välja armastuseks iseenese vastu.
Ka sellel teel on vaja nii mõnestki asjast lahti öelda, ent jäädes mingi detaili taha peatuma, on edasine areng juba võimatu. Soovitavaks situatsiooniks nimetab Krishnamurti sõltumatust - seda kõigist autoriteetidest, õpetajatest ja teejuhtidest. See võib küll tekitada meeleheidet, kuid enda ja maailma vaheliste seoste mõistmisel see kaob.
Ühtegi ideoloogiat ei võta mina absoluutse tõena, seda ei soovita ka teistele. Iga üks neist leiab oma nurga maailmas. Ma ise usun, et siinkirjeldatu võib leida veidi suurema nurga kui mõni teine.
Essee teemal Vabanemine teadaolevast
Jiddu Krishnamurti philosophy quotes life love happyness texts talks books online free ebooks teosophy Krishnamurti.