Nüüdisaja kultuuriprobleemid
Nüüdisaja kultuuriprobleemid, 21. osa
Distsipliin on meie raskemaid probleeme ning see on tõeliselt väga keeruline. Ühiskond leiab, et peab kodanikke kontrollima ja distsiplineerima, kujundama nende mõistust teatud religioossete, sotsiaalsete, moraalsete ja majanduslike standardite järele.
Niisiis, kas on distsipliin üldse vajalik? Pange teraselt tähele, ärge kohe öelge ja või ei. Enamik meie noortest arvavad, et ei peaks olema distsipliini, et neil lubataks teha mida nad tahavad, ning see oleks vabadus. Kuid ainult öelda, et meil peaks või ei peaks distsipliini olema, pole mõtet kui me ei saa aru kogu distsipliini probleemist. Agar sportlane distsiplineerib end kogu aeg. Teda rõõmustab sport ja vajadus end vormis hoida. Selle nimel magab ta piisavalt, ei suitseta, toitub korralikult. Distsipliin pole talle väljastpoolt peale surutud vaid eriharrastuste loomulik tulemus.
Niisiis, kas distsipliin suurendab või vähendab inimese energiat? Inimesed üle kogu maailma, sõltumata religioonist, koolist või filosoofiasüsteemist suruvad mõistuse distsipliini alla. Distsipliin eeldab kontrolli, vastupanu, kohanemist, allasurumist ning kas seda kõike on tarvis? Kui distsipliin suurendab inimese energiat, on ta väärtuslik, kuid kui ta inimese energiat vaid alla surub, on ta kahjulik, lammutav. Meis kõigis on varul energiat, ning küsimus on selles, kas distsipliini kaudu on võimalik seda energiat vitaalseks, rikkaks ja külluslikuks teha, või lõhub distsipliin energiat ükskõik millisel kujul. Leian selle olevat keskse küsimuse.
Paljudel inimestel ei ole suurt energiavaru, ning see vähene, mis neil on, lammutatakse ja lõhutakse kontrolli, ähvarduste, tabude ja kasvatuse poolt. Nii saavad neist järeleaimajad, elutud selle ühiskonna kodanikud. Ning kas annab distsipliin paisuvat energiat neile, kellel on pisut enam eeldusi millegi algatuseks? Kas teeb see nende elu rikkamaks ja vitaalsemaks? Kas te pole tulvil energiat, kui olete veel noored? Ent mis juhtub, kui saate suuremaks? Teie õpetajad hakkavad seda energiat kärpima, kujundama, suunates seda mitmesse vormi ning kui lõpuks olete täiseas, lämmatatakse säilinud energianatuke ühiskonna poolt. Hariduse ja ühiskonna sunni kaudu lõhutakse see külluslik energia hulk järk-järgult. Kas saab energiat distsipliini abil paisutada? Kui saab, siis on sel mõtet, aga kui distsipliin hoopis kurnab energiavaru, siis tuleb see ilmselt kõrvale heita.
Mis on see energia, mis meil kõigil on? See energia on mõtlemine, tundmine, see on huvi, entusiasm, ahnus, kirg, iha, auahnus, viha, töö, leiutamine, mängud, luuletamine, maalimine, laulmine, tantsimine, templis käimine, austamine – need kõik on energia väljendused ning energia loob ka pettekujutlusi, pahandusi, hädasid. Nii ülevaim kui ka madalaim tegutsemine on mõlemad inimenergia väljendus. Kuid te märkate, et kontrolli protsess või selle energia distsiplineerimine, juhtimine ühte punkti ning piiramine teises suunas, muutub vaid sotsiaalseks sobituseks. Mõistus on ühe erilise kultuuri poolt standardiseeritud ja tema energia järk-järgult hajutatud.
Niisiis on meie probleem selles, kas saab seda energiat, mis meil ühes või teises ulatuses on, paisutada, anda talle suuremat vitaalsust – ning kui saab, siis kuidas? Mille jaoks on energia? Kas energia otstarve on sõdasid tekitada? On ta ülesanne leiutamine või mõne guru jäljendamine, õppimine, laste saamine, lõputu muretsemine ühe või teise probleemi kallal? Või saab energiat teisiti kasutada nii, et kogu meie aktiivsusel on suhe millegagi, mis ületab kõike ülalmainitut? Kindlasti, kui inimmõistus, mis on võimeline nii imetlusväärseks energiaks, ei otsi reaalsust või tõde või jumalat või kuidas seda soovite nimetada, siis iga tema energia muutub purustamiseks ja hädade tekitamiseks. Reaalsuse otsimine nõuab tohutut energiat; ning kui inimene seda ei otsi, raiskab ta oma energiat, luues kahjustusi ning seetõttu peab ühiskond teda kontrollima. Niisiis, kas on võimalik energiat vabastada tõe otsimiseks, et õige avastamises olla kodanik, kes saab aru põhilisest eluülesandest ning keda ühiskond ei saa hävitada? Kas suudate seda jälgida? Või on see pisut raske?
Te näete, inimene on energia, ning kui inimene ei otsi tõde muutub see energia purustavaks. Seetõttu kontrollib ja kujundab ühiskond indiviidi, kes lämmatab seda energiat. Ning võibolla olete tähele pannud teist lihtsat fakti – hetkel, kui soovite südamest midagi teha, on teil selleks energiat külluses. Mis juhtub kui lööte innukalt kaasa mõnes mängus? Kas te pole siis tulvil energiat? Ning see energia ise muutub endas kontrolli vahendiks, te ei vaja enam väljastpoolt pealesurutud distsipliini. Reaalsuse otsingul loob energia ise oma distsipliini. Inimene, kes otsib reaalsust, muutub spontaanselt väärtuslikuks kodanikuks ehkki ta ei ole seda mõne erilise ühiskonna standardi või valitsuse seisukohalt.
Niisiis, nii õpilane kui ka õpetaja peavad töötama kooskõlas vabastamaks seda tohutut energiat, et leid reaalsust või tõde. Tõe otsimises eneses on distsipliini, ning siis olete väärtuslik inimene, täiuslik indiviid, kes ei ole piiratud oma erilise ühiskonna ja kultuuriga.
Niisiis, ma leian, et hariduse funktsioon on vabastada energiat tõe ja headuse otsimiseks, mis omakorda teeb indiviidi väärtuslikuks inimeseks. Kuid ainult distsipliinil, ilma et seda täielikult mõista, ei ole mõtet, sest siis on see purustav. Senikaua kui igaüks meist ei ole nii kasvatatud, et lahkudes koolist ja astudes ellu oleks ta täis vitaalsust ja intelligentsust, täis pakatavat energiat avastamiseks, seni imeb ühiskond teid endasse, teid lämmatades ja lõhkudes. Te olete siis haletsemisväärselt õnnetu kogu ülejäänud elu. Nagu jõgi kujundab kaldaid, mis teda vaos hoiavad, kujundab ka energia, mis otsib tõde, ise enda distsipliini ilma mingi kohustuseta ning nii nagu jõgi leiab mere, nii leiab see energia ise oma vabaduse.
Küsija: Miks tulid Indiat valitsema inglased?
Krishnamurti: Te näete, et inimesed, kellel on rohkem energiat, rohkem vitaalsust, rohkem võimeid, rohkem vaimu toovad oma vähem energilistele naabritele kas heaolu või viletsust. Kunagi varem purskas India välja oma energia üle kogu Aasia. Tema rahvas oli tulvil loomisindu. Nad levitasid religiooni Hiinas, Jaapanis, Indoneesias, Birmas. Teised rahvad olid kaubanduslike huvidega, mis võibolla oli ka vajalik ning millel olid omad puudused. Kummaline lugu on selles, et need kes otsivad tõde või Jumalat on enam plahvatusvõimelised, nad vabastavad harukordset energiat mitte ainult eneses vaid ka teistes ning need on tõelised revolutsionäärid. Võitlejad ja valitsejad tulevad ja lähevad, kuid inimprobleemid on ikka samad. Me kõik soovime valitseda, alistada või vastu panna. Kuid inimene, kes otsib tõde on kõikidest ühiskondadest ja kultuuridest vaba.
Küsija: Isegi mediteerides me ei suuda avastada, mis on tõde. Palun, kas te ei selgitaks meile, mis on tõde.
Krishnamurti: Jätame esialgu kõrvale küsimuse, mis on tõde ning vaatame, mis on meditatsioon. Minu jaoks on meditatsioon hoopis erinev sellest, mida teie raamatud ja teie gurud on teile õpetanud. Meditatsioon on oma enda mõistusest arusaamise probleem. Kui te ei saa aru oma mõtlemisest, mis on enesest teadlik olemine, siis on teie mõtlemisest, ükspuha millisest, vähe kasu. Ilma enese teadlikkuseta viib mõtlemine kahjustusteni. Igal mõttel on oma tähendus ning kui mõte on võimetu seda tähendust nägema ja ainult kontsentreerub mõnele erilisele ideele, kujutlusele või sõnade kogumisele – mida tavaliselt nimetatakse meditatsiooniks – on see vaid enda hüpnotiseerimine.
Niisiis, kui istute rahulikult, rääkides või mängides, kas olete siis teadlik iga mõtte tähendusest? Või igast reageeringust, mis teil on? Katsuge seda ning te näete kui raske on jälgida igat mõttevirvendust, sest mõtted kuhjuvad nii kiiresti üksteise otsa. Kuid kui soovite uurida iga mõttevälgatust, kui tõesti soovite nende sisse näha, siis leiate, et teie mõtted laskuvad alla, muutuvad aeglasemaks ja valvatavaks. See mõtlemise allalaskumine ning iga mõtte uurimine on meditatsiooni protsess. Ning kui laskute oma uuringus sügavamale, siis leiate, et olete teadlik igast mõttest. Teie mõistus, mis on rahutute mõtete panipaik ja kus mõtted üksteisega võitlevad, muutub väga vaikseks ja rahulikuks. Siis ei ole olemas enam mingit tungi, sundi, hirmutunnet ja selles vaikuses kerkib esile see, mis on tõde. Selles ei ole "teid", kes kogeb tõde vaid vaiksesse mõistusesse ilmub tõde. Hetk, milles olete "teie" on ka kogeja ning kogeja on ainult mõtte tulemus ning ilma mõtteta ei saa ta eksisteerida.
Küsija: Mis on elu ja kuidas saaksime õnnelikud olla?
Krishnamurti: Mis on elu? Kui küsiksite seda kaupmehelt, siis ta vastaks, et elu on kauba müümine, raha tegemine, kuna see on tema elu hommikust õhtuni. Auahne inimene ütleb teile, et see on võitlus, et saavutada ja täide viia. Inimesel, kes on saavutanud positsiooni ja võimu, olles mõne riigi või organisatsiooni juht, on elu täis aktiivsust, tema enese initsiatiivi. Töölisele on see lõputu töö ilma puhkepäevata; see tähendab olla vaene ja haletsemisväärne.
Niisiis kas saab inimene õnnelik olla neis püüetes? Ilmselt mitte. Mis ta siis teeb? Ta ei juurdle ega küsi, mis on elu, kuid filosofeerib elu üle. Ta räägib vendlusest ning sealjuures ekspluateerib teisi. Ta leiutab kõrgema mina, ülima hinge, midagi niisugust, mis lõpptulemusena teeks teda kestvalt õnnelikuks. Kuid õnn ei tule siis kui teda otsite. Õnn on lisasaadus, see ilmub vaid seal kus on headust, armastust, kus ei ole auahnust, kus vaim otsib vaikselt, mis on tõde.
Küsija: Miks võitleme omavahel?
Krishnamurti: Miks te võitlete? Ameerika on Venemaa vastu, Hiina on lääne vastu. Me räägime rahust ja valmistume sõja vastu. Miks? Seepärast, et enamik inimesi armastavad võistelda, võidelda – see on vaieldamatu fakt, sest vastasel korral teeksime lõpu sõdadele.
Võitluses on üleskruvitud vaimustust. Arvame, et võitlus igasuguses vormis on vajalik, et hoida end erksana. Kuid te näete, et selline elamisviis on väga purustav. On olemas elamisviis ilma võitluseta. See on kui lill, kui õis, mis kasvab. See ei võitle, ta lihtsalt on. Millegi olemine on iseenda väärtus. Kuid meid ei ole üldse selleks kasvatatud. Oleme kasvatatud võistlema, võitlema, olema sõdur, jurist, politseinik, professor, juhataja, kaupmees. Ning me kõik soovime olla esikohal. Me kõik ihkame edu. Kuid üksnes need on õnnelikud, kellel on tõelist seesmist tagasihoidlikkust ning nemad ei võitle.
Küsija: Miks kohtleb mõistus teisi inimesi halvasti ning ka iseennast?
Krishnamurti: Mida mõistame halva kohtlemise all? Mõistus, mis on auahne, kade, ahne, mõistus, mis on usundite ja tavadega koormatud, mõistus, mis inimesi ekspluateerib, selline mõistus kutsub esile ühiskonna, mis on täis lahkhelisid. Senikaua kui mõistus ei saa endast aru, on tema teod purustavad; senikaua kui mõistusel puudub enese teadlikkus, peab ta sünnitama vaenu. Sellepärast on oluline teadlikuks saada ning mitte ainult raamatutest õppida. Ükski raamat ei saa teile anda enese tundmist. Raamat võib teid enesetundmisest informeerida, kuid see ei ole sama, mis ennast tunda oma tegudes. Kui mõistus näeb ennast oma suhetes nagu peeglis, siis sellest tähelepanekust tekib enese teadlikkus, ning ilma end tundmata ei saa me kõrvaldada seda tohuvabohu, seda kohutavat häda, mida oleme maailma loonud.
Küsija: Kas mõistus, mis otsib edu, on erinev sellest, mis otsib tõde?
Krishnamurti: See on sama mõistus, ükspuha, kas ta otsib edu või tõde; kuid senikaua, kui mõistus otsib edu, ta ei saa leida tõde.
Nüüdisaja kultuuriprobleemid
Nüüdisaja kultuuriprobleemid, 21. osa
Jiddu Krishnamurti philosophy quotes life love happyness texts talks books online free ebooks teosophy Krishnamurti.