Nüüdisaja kultuuriprobleemid
Nüüdisaja kultuuriprobleemid, 14. osa
Ühel hommikul nägin ma matuserongi, milles surnu viidi põletamisele. Ta õõtsus nelja surnukandja sammude rütmist. Tahtsin teada, millise mulje jätab surnu. Kas te ei taha teada, miks maailmas kõik kõduneb? Kas me oma uurimisega ei läheks pisut kaugemale, et avastada, miks keha kõduneb? Varem või hiljem ta sureb, kuid enamikes meist on vaim juba surnud. Allakäimine on juba aset leidnud. Miks vaim mandub? Füüsiline keha kõduneb, sest et teda pidevalt tarvitame, ning ta kulub ära. Haigus, õnnetu juhtum, vanadus, vale toitumine, nigel pärivus – need on tegurid, mis põhjustavad keha enneaegset kõdunemist ja surma. Kuid miks peaks vaim manduma, vananema, raskeks ja tuimaks muutuma?
Kas te olete tähele pannud, kui kiiresti teie innukus hävitatakse mõne terava sõna poolt, halvustavast viipest, hirmust või vanemate ähvardustest – mis tähendab, et teie tundlikkus on lämmatatud ning vaim tuimendatud. Teine tuimuse põhjus on jäljendamine: traditsioonid on pannud teid jäljendama. Mineviku koorem sunnib teid ühiskonnaga ühtsustuma, startimisjoonele astuma ning vaim tunneb end ühtsustumise kaudu ohutuna, kindlana. Ta seab end sisse siledasse koopasse, nii et saaks liikuda sujuvalt, ilma eksimata, ilma värinata, ilma kahtlemata. Vaadake täisealisi enda ümber, ning te näete, et nad ei salli oma vaimu häirimist. Nad soovivad rahu, olugi see surma rahu, sest tõeline rahu on midagi hoopis erinevat. Kui vaim poeb mingisse õnarusse, kujundisse -kas te ei ole siis tähele pannud, et te soovite alati kindlustatud olla? Seepärast te allute mingile ideaalile, eeskujule, gurule. Kui vaim soovib olla kaitstud tülitamise eest, siis ta jäljendab. Kui loete ajalooraamatuid -suurte juhtide, pühakute, sõjaväelaste elulugusid, kas te ei leia, et soovite neid jäljendada? Ma ei taha sellega öelda, et maailmas ei oleks suuri inimesi olemas, kuid instinkt jäljendada suuri inimesi, püüe nende sarnaseks saada on üks teguritest, mis paneb manduma.
Peale selle, ühiskond ei taha inimesi, kes on erksad, tõest elavalt huvitatud, revolutsioonilised, sest sellised inimesed ei soovi end sulgeda kehtivasse ühiskonna vormi ning nad võivad selle purustada. Sellepärast tänapäeva kasvatus tiivustab teid jäljendama, sõna kuulama, ühtlustuma. Niisiis, kas suudab vaim lakata jäljendamast, s.t. kas ta saab lakata harjumusi kujundamast? Ning kas saab vaim, mis on harjumustest juba nakatatud, olla harjumustest vaba?
Kas ei ole mõistus harjumuste tulemus? Ta on traditsioonide tulemus, aja tulemus; aja, mis on pidev kordamine, mineviku kestmine. Ning kas saab vaim, teie vaim, tõkestada mõtlemist neis piirides, mis on juba olnud – ja tuleviku piirides, mis on omakorda mineviku kavandamine. Kas saab teie vaim harjumustest vaba olla, ja kas saab ta harjumuste loomisest vabaneda? Kui tungite sügavalt sellesse probleemi, siis leiate, et saab. Ning kui vaim uuendab end, loomata uusi harjumusi, uusi kujundeid, laskumata jälle jäljendamiseni, siis ta jääb uudseks, nooreks, süütuks, seega suuteliseks piiramatult mõista.
Sellise vaimu jaoks ei ole surma, sest temas puudub kuhjumise protsess. Kuhjumise protsess loob harjumusi, jäljendamist. Vaim, kes endasse kuhjab, mandub ja sureb. Kuid vaim, kes ei kuhja, ei korja, kelle minevik sureb iga päev, iga minut – sellise vaimu jaoks ei ole surma. Ta on piirideta. Niisiis vaimu jaoks peab kõik surema, kõik, mis on minevikus kogutud, kõik harjumused, jäljendatud väärtused, kõik, mida ta on usaldanud, mille peale ta on end toetanud enese kindlustamiseks. Siis ei ole ta oma mõtlemise püünistesse enam vangistatud. Kui lasta minevikul hetkest hetkeni surra, siis muutub vaim pidevalt uudseks ning seetõttu ei saa ta enam kunagi manduda või pimeduse jõude liikvele äratada.
Küsija: Kuidas saaksime ellu rakendada seda, millest meile räägite?
Krishnamurti: Tähtis on milleski peituvat tõde näha ja mitte küsida, kuidas lahtisaamist teostada – mis tähendab, et te ei märka selles peituvat tõde. Kui kohtate tee peal kobrat, te ei küsi: "Mida peaksin tegema?" Saate väga hästi aru hädaohust, mis peitub kobras ning hoidute temast kaugemale. Kuid te ei ole kunagi uurinud kadedust tõsiselt. Teile on seletatud, et ei pea olema kade, kuid te ei ole kunagi kadeduse seesmist iseloomu tähele pannud. Te pole kunagi uurinud, kuidas ühiskond ja kõik organiseeritud usundid on üles ehitatud kadedusele ja ihkamisele. Kuid hetkel, mil tungite sügavale kadedusse ja näete selles peituvat tõde, on kadedus teist välja pühitud.
Küsida, kuidas peaksin seda tegema, on mõttetu, sest kui olete tõsiselt huvitatud millestki, mida te ei oska teha, siis asute selle kallale, ning varsti on teil oskus käes. Kui aga istute mugavalt ja ütlete: "Palun näidake mulle praktilist teed ahnusest vabanemiseks," siis soovite veel ahneks jääda. Kuid kui süvenete ahnuse probleemi erksa vaimuga, ilma mingi eelarvamuseta, ning kui annate end täielikult selle lahendamisele, te avastate iseseisvalt ahnuses peituva tõe. Nii vabastab ahnuses peituv tõde ise teid ahnusest.
Küsija: Miks ei saa me kunagi omi soove teostada. Miks tekib alati olukordi, mis takistavad meid oma soove täide viimast nii nagu tahame.
Krishnamurti: Kui teie soov midagi teha on täiuslik, kui olete täielikult selle juures ning ei mõtle tulemustele – mis tähendav mitte karta – siis pole ka takistusi. Takistused ja vasturääkivused tekivad ainult siis, kui teie soov on poolik, lõhutud, s.t. soovite midagi teha ning samaaegselt kardate seda teha või soovite osaliselt ka midagi muud teha. Kuid kas saate alati oma soove ka teostada? Kas saate aru? Tahan teile seletada. Ühiskond, mis on kollektiivne suhe inimese ja inimese vahel, ei taha, et teil oleks terviklikku lõpuleviivat soovi, sest siis olete süütu ja ühiskonnale kardetav. Teile on lubatud sellised soovid nagu auahnus ja kadedus – siis on kõik korras. Ühiskond, mis koosneb inimestest, kes on ise kadedad, auahned, usuvad teiste jutte ja aimavad neid järele, sarnane ühiskond tunnustab kadedust, auahnust, uskumist, järelaimamist, ehkki need nähtused vihjavad hirmule. Kuni olete kehtiva ühiskonnavormi sisemuses, olete lugupeetud kodanik. Kuid hetkel, kui teil on terviklik soov, mis ei kuulu sinna vormi, muutute kardetavaks. Niisiis, ühiskond on alati valvel, et teil ei oleks terviklikku soovi, mis väljendaks teie terviku olemust ning mis kutsuks esile revolutsioonilist tegevust.
Töötame selleks, et olla, on täielikult erinev sellest, et kellekski saada. Olemise tegu on nii revolutsiooniline, et ühiskond hülgab selle ning on huvitatud ainult saamise teost. Kuid mitte mingi soov, mis väljendub saamise teos, mis on ühtlasi ka auahnus, pole lõplikult teostatav. Varem või hiljem on see takistatud, pidurdatud, nurja aetud ning me mässame ja sünnitame pahandusi selle nurjumise pärast.
Kui saate vanemaks, siis leiate, et teie igatsused ei ole kunagi täitunud. Täitumisel on alati nurjumise varjund, ning teie südames ei ole rõõmuhõiset, vaid ahastus, karje. Soovil saada – saada tähtsaks inimeseks, suureks pühakuks, suureks selleks või teiseks – ei ole lõppu, ning seetõttu ei teostu ta mitte kunagi, sest ta on ikka rohkem saamise peal väljas. Ning sarnane soov sünnitab alati ahastust, viletsust, sõdasid. Kuid vabanedes kõikidest kellekski saamise soovidest, tekib olukord, kus lihtsalt ollakse. Selline olek on väljaspool aega, selles ei ole mõtlemist saamise piirides. Olemises endas on soovid juba teostunud.
Küsija: Miks oleme üleannetud?
Krishnamurti: Kui esitate selle küsimuse momendil, kui olete parajasti üleannetu, siis on sellel tähtsust ja mõtet. Kuid näiteks hetkel, kui olete vihane, siis te ei küsi, miks olete vihane, eks ju? Te küsite seda hiljem, kui viha on juba üle läinud. Kui olete olnud vihane, siis ütlete: "Kui rumal ma olin, ma ei oleks pidanud vihastama." Kuid kui olete viha momendil üleni selle sees, kui vihahoog teile peale tuleb, siis näete, kui kiiresti see üle läheb.
Lapsed on üleannetud teatud eas ning nad ei saa teisiti, sest nad on täis särtsu, elu, ning see peab ühel või teisel kujul välja tulema. Kuid te näete, see on tõeliselt väga keeruline küsimus, sest üleannetuse põhjuseks võib olla vale toitumine, vähene magamine, ebakindlustunne jne. Kui me ei saa põhjalikult aru kõikidest teguritest, mis sellega on seotud, siis muutub laste üleannetus mässuks ühiskonna sisemuses, millest ei ole pääsu. Kas teate, mis tähendab kurikalduvus laste juures, kes teevad igasuguseid hirmsaid asju? Nad mässavad ühiskonna vangla sisemuses, sest neid ei ole kunagi aidatud aru saada elu probleemidest. Nad on vitaalsed, mõned neist on erakordselt intelligentsed ning nende mäss on nende palve: "Aidake meid mõista, kuidas läbi murda sellest sunnist, sellest kohutavast alistumisest." Sellepärast on see küsimus väga tähtis kasvatajale, kes vajab rohkem kasvatamist kui lapsed.
Nüüdisaja kultuuriprobleemid
Nüüdisaja kultuuriprobleemid, 14. osa
Jiddu Krishnamurti philosophy quotes life love happyness texts talks books online free ebooks teosophy Krishnamurti.