Nüüdisaja kultuuriprobleemid
Nüüdisaja kultuuriprobleemid, 13. osa
Oleme rääkinud väga paljudest asjadest, mitmekesistest elu-probleemidest, kuid tahan teada, kas üldse teame, mis on probleem.
Üks põhilistest probleemidest, mis on maailmaga vastamisi, on koostööprobleem. Koostöö tähendab teha kõike ühiselt, tunda ühiselt, omada midagi ühiselt nii, et saaksime vabalt koos töötada. Kuid tavaliselt ei ole inimestel kalduvust loomulikult, kergelt, rõõmsalt koos töötada, vaid nad teevad seda mingisuguste peibutuste varal. Ähvardused, karistused, hirm, tasud on tavalised abinõud üle kogu maailma. Diktaatorlikus riigis olete toorelt sunnitud koos töötama, teid likvideeritakse või saadetakse koonduslaagrisse. Niinimetatud tsiviliseeritud rahvaste hulgas olete peibutatud koostööks mingi üldmõiste kaudu – minu kodumaa või mingi muu ideoloogia abil, mis on väga hoolikalt läbi töötatud ja laialt propageeritud nii, et tunnustame seda.
Ka see ei ole koostöö, kui teie ja mina töötame selleks koos, et oleme kokku leppinud midagi ühiselt ette võtta. Igas sellises kokkuleppes on tähtsam see, et midagi erilist saaks tehtud.
Niisiis, see ei ole koostöö, kui tegutseme koos mingi meelituse või palja kokkuleppe varal, sest niisuguse püüdega kaasneb soov midagi saada, midagi vältida. Minu jaoks on koostöö hoopis midagi muud. Koostöö on rõõm olla koos ja koos midagi teha – mitte sooviga midagi erilist teha. Väikelastele on loomuses koos olla ja ühiselt midagi teha. Nad tahavad igas asjas koos tegutseda. Neil puudub kokkuleppe või sobimatuse, tasu või karistuse küsimus, nad lihtsalt tahavad üksteist aidata. Nad tegutsevad koos instinktiivselt rõõmust koos olla ja koos teha. Kuid täiskasvanud hävitavad lastes selle loomuliku spontaanse koostöö tahtmise, öeldes: "Kui teed seda, siis annan sulle toda, kui sa ei tee seda, siis ei luba ma sul kinno minna!", mis toob kasvatusse purustava elemendi. Tõeline koostöö ei teki paljast kokkuleppest midagi ühiselt ette võtta, vaid rõõmust, tundest koos olla, kui nii tohib öelda, sest sarnases tundes ei ole raevu, isiklikku arvamist. Kui tunnete sellist koostööd, siis teate ka, millal mitte koos töötada, mis on samuti väga tähtis. Meie jaoks on väga tähtis äratada koostöö vaimu, sest siis ei ole see ainult kava või kokkulepe, mis paneb koos töötama, vaid erakordne tunne koos olla, rõõm koos olemisest ja koos töötamisest, ilma mõtteta tasule või karistusele. See on väga tähtis. Kuid sama tähtis on teada, millal mitte koos töötada; sest kui me ei ole targad, võime koos töötada alatu inimesega, auahne juhiga, kel on määratu suured kavandid, fantastilised mõtted, nagu Hitler ja teised türannid läbi sajandite. Niisiis, peame teadma, millal mitte koos töötada ning saame seda teada, kui tunneme rõõmu tõelisest koostööst.
On väga tähtis seda küsimust arutada, sest kui meile on sisendatud, et peaksime koos töötama, siis meie otsekohene reageering on: "Mille nimel? Mida hakkame koos tegema?" Teiste sõnadega – see, mida teeme, on tähtsam kui tunne, et oleme ja teeme midagi koos ning kui asi, mis teha tuleb, üldmõiste, ideoloogiline utoopia – valdab tähelepanu, siis ei ole selles tõelist koostööd, siis seob meid ainult idee ühte ning kui idee saab meid ühte liita, siis saab meid teine idee lahutada. Niisiis on oluline äratada endis koostöövaimu, rõõmutunnet, mis tekib koosolemisest ja koostööst, mõtlemata tasu või karistuse peale. Enamikes noortes on seda spontaanselt, loomulikult, kui see ei ole nende vanemate poolt rikutud.
Küsija: Kuidas saaksime vabaneda oma vaimsetest muredest, kui me ei saa vältida olukordi, mis neid esile kutsuvad?
Krishnamurti: Kas te ei peaks nendega silm silma vastu seisma? Tavaliselt te põgenete probleemi eest, et murest vabaneda, lähete templisse või kinno, loete ajakirju, keerate raadio või televiisori lahti või otsite muud meelelahutust. Kuid põgenemine ei lahenda probleemi.
Kui mõistus tegeleb liialt mõne probleemiga ning keerleb lakkamatult selle ümber, kas see ei ole mure? Kas ei saaks sellest vabaneda? Esiteks, on tähtis, et ei anta pinda probleemile juurdumiseks. Pange tähele oma mõistust ning te märkate kui rahutu ta on, alati millegagi hõivatud; mida keegi on meile öelnud, mida parajasti olete õppinud, mida kavatsete homme teha jne. Kuni mõistus on hõivatud kas kõige kõrgema või madalamaga, seni on ta väiklane ja tühine. Ning tühine mõistus ei saa kunagi mingit probleemi lahendada, ta saab ainult sellest hõivatud olla. Kui tähtis mingi probleem ka ei oleks, mõistus, olles sellega hõivatud, teeb selle ikka tühiseks. Ainult selline mõistus, mis ei ole hõivatud ning seetõttu värske, saab probleemi pihtide vahele võtta ning lahendada.
Väga raske on omada hõivamatut mõistust. Mõnikord, kui istute vaikselt jõe kaldal või omaette toas, pange oma mõistust tähele ning te näete, kuidas ta on täidetud temasse tormavate mõtetega. Seni kuni mõistus on millegagi täidetud – olgu see koduperenaise või suure teadlase oma – on see ikka väiklane, tühine ning millise probleemi ta ka käsile võtaks, ei suuda ta seda lahendada. Ent mõistus, mis ei ole hõivatud, mis on avar, saab käsile võtta ja lahendada probleeme uudsena, ilma mälestusteta igiaegsetest pärimustest ja tavadest.
Küsija: Kuidas saaksime end tundma õppida?
Krishnamurti: Suhted on peegel, milles saame end näha. Mitte niisugusena, nagu tahate olla, vaid niisugusena nagu tegelikult olete. Saan näha end täpselt niisugusena nagu olen suhete peegelduses teistega. Ma saan tähele panna, kuidas räägin inimestega; viisakalt nendega, kelle käest võiksin midagi saada ja toorelt ning põlglikult nendega, kes ei saa mulle midagi anda. Olen tähelepanelik nende vastu, keda kardan. Tõusen püsti, kui tähtis inimene tuleb sisse, kui tuleb teenija, ei pööra ma sellele tähelepanu. Kas ma siis ei avasta uurides ennast, kui suhtun valesti inimestesse? Ning ma saan ka siis avastada, kui olen suhetes puudega, lindudega, ideedega ja raamatutega.
Hetkel, kui hakkate endast aru saama, kasvõi natukenegi, on loomingu protsess teis juba liikvel. See on juba avastus, kui järsku näete end niisugusena, nagu tegelikult olete; ahnena, riiakana, vihasena, rumalana. Näha fakti ennast, püüdmata seda varjata, lihtsalt näha ennast nagu olete, on hämmastav ilmutus. Sealt alates võite minna lõpmatult ikka sügavamale ja sügavamale, sest enesetunnetusel pole lõppu.
Enesetunnetuse kaudu hakkate avastama, kes on Jumal, mis on Tõde, mis on ajatu olemus. Õpetlased, kes end ei tunne, on tegelikult ebaintelligentsed, nad ei tea, mis on mõtlemine, mis on elu. Enese tunnetus on elutarkuse algus. Enesetunnetuses peitub kogu maailm, ta hõivab kõiki inimkonna püüdmisi.
Küsija: Kas saame ennast tunnetada ilma juhita?
Krishnamurti: Kas te vajate enda tunnetamiseks juhti, kedagi, kes teid lükkab, ergutab? Pange hoolikalt tähele küsimust ning te leiate õige vastuse. Kas teate, et pool probleemi on juba lahendatud, kui seda uurite? Kuid te ei saa probleemi uurida, kui teie vaim on vastuse leidmisega liig innukalt hõivatud.
Küsimus seisneb selles: kas eneseteadlikkuseni jõudmiseks on vaja kedagi, kes meid inspireeriks?
Niisiis, kui te vajate gurut, kedagi, kes teid ergutab, julgustab, kes teile ütleb, et toimite õigesti, tähendab see seda, et te sõltute sellest isikust. Ning kui ta läheb ühel ilusal päeval ära, olete paratamatult kadunud. Hetkel, kui saavutate inspiratsiooni mõne isiku või idee abil, on teis juba liikvel hirm ning seepärast ei ole see üldse tõeline inspiratsioon. Tähtis on mitte kedagi jäljendada, olla ilma erilise õpetajata, kuid õppida jõe voolust, lillest, naisest, kes kannab rasket pampu, oma perekonnaliikmeilt ning oma enda mõtetelt. See on haridus, mida keegi peale teie eneste ei saa teile anda. See vajab lakkamatult valvsust, pidevalt uurivat vaimu. Teil tuleb õppida uurimisest, heitlemisest, rõõmust ja pisaratest.
Küsija: Kas selleks, et teha, mida tahame, peaksime unustama kohuse oma vanemate vastu?
Krishnamurti: Mis te mõtlete erakordse sõna "kohustus" all? Kohustus kelle vastu? Vanemate, riigi, ühiskonna vastu? Kui teie vanemad ütlevad, et teie kohustus on juristiks saada, ning teie tõsine soov on saada sannajaasiks, mida siis teeksite? Sannajaasid on Indias lugupeetud. Kui tõmbate selga askeedi rüü, olete saanud tähtsaks isikuks ning teie isa võib sellest kasumit lõigata. Kuid kui soovite käsitööliseks hakata, lihtsaks puusepaks või kujuriks, mis on siis teie kohus? Kas keegi saab teile seda öelda? Kas te ei peaks seda hoolikalt ja iseseisvalt läbi kaaluma nii, et saaksite öelda: "Tunnen, et see on minu kutsumus, ning jään selle juurde." Mitte nõustuda oma vanemate ja ühiskonna tahtega, vaid tõsiselt vaagida kohustuste keerukusi. Näha selgelt, mis on õige ning sellega elus läbi lüüa ka siis, kui see tähendab nälga, viletsust ja surma – selle läbiviimine vajab tohutut intelligentsust, tajumist, läbinägelikku pilku ning ka määratu hulk armastust.
Küsija: Kui tahaksin inseneriks saada ja mu isa on selle vastu ning ei toeta minu õpinguid, kuidas saan siis seda ala õppida?
Krishnamurti: Kui jääte oma soovi juurde ka siis, kui teie isa teid kodust välja heidab, kas arvate siis, et te ei leia võimalust edasiõppimiseks? Hetkel, kui olete väga selgesti otsustanud, mida teha tahate, juhtub midagi. Elu tuleb teile appi – keegi sõber, sugulane, õpetaja, vanaema või keegi teine aitavad teid. Kuid kui kardate katsetada, siis olete kadunud. Elu ei tule kunagi sellele appi, kes hirmu pärast allub kellegi nõudele. Kuid kui otsustate: "See on minu kutsumus ja seda ma järgin", siis leiate, et sünnib mingi ime. Teil võib-olla tuleb nälgida, võidelda, et läbi lüüa, kuid te olete väärtuslik inimene, mitte inimese taoline olevus ning see ongi ime.
Enamik meist kardavad üksi olla, noortele on see eriti raske, sest meie maal ei ole majanduslikku vabadust nagu Ameerikas ja Euroopas. Meie maa on ülerahvastatud. Te ütlete: "Mis minuga siis juhtub?" Kuid kui otsustate ja peate vastu, siis leiate, et miski või keegi aitab teid. Kui jääte püsima üldiselt levinud nõuete kiuste, siis olete tugev isiksus ning elu tuleb abistades teie poole.
Bioloogias esineb nähtus, kus aretamise teel tekib järsku mõni päris uus liik. Kui teil on aed ja olete aretanud uue lilleliigi, siis võite näha ühel hommikul, et selles liigis on midagi täiesti uut ja see jääb püsima. Elu on sellega sarnane. Hetkel, kui riskite, avardub miski teie sisimas ja teie ümbruses. Elu tuleb mitmesugusel viisil teile appi. Teile võibolla ei meeldi, millisel viisil ta appi tuleb – see võib olla viletsus, võitlus, nälgimine, – kuid kui olete juba elu välja kutsunud, juhtub teie sisimas midagi. Kuid te näete, inimesed ei soovi elule väljakutset esitada. Tahaksime mängida mängu, kus võit on kindel ning need, kes mängivad ohutut mängu, surevad väga ohtlikult. Kas ei ole see nii?
Nüüdisaja kultuuriprobleemid
Nüüdisaja kultuuriprobleemid, 13. osa
Jiddu Krishnamurti philosophy quotes life love happyness texts talks books online free ebooks teosophy Krishnamurti.