Nüüdisaja kultuuriprobleemid
Nüüdisaja kultuuriprobleemid, 12. osa
Kas olete kunagi järele mõelnud selle üle, miks oleme distsiplineeritud või miks me endid distsiplineerime? Võimud igal pool maailmas nõuavad distsipliini. Teie vanemad, teie õpetajad, inimkond teie ümber – need kõik nõuavad, et peate olema distsiplineeritud, kontrollitud. Miks? Ning kas on üldse vajadust distsipliiniks? Pole mingit distsipliini vaja selleks, et terviklik olla; s.t. kui ma teen seda, mis on vaja, mis on hea, tõeliselt õige, ilus – tehes seda kõike kogu oma olemusega, siis ei ole minus mingeid vasturääkivusi, siis ma ei ühtlusta end enam millegagi. Kui see, mis ma teen, on totaalselt hea, iseendas õige – õige mitte hindu tavandi järgi või mõne ideoloogia seisukohalt, vaid igal ajal ja igas olukorras õige, siis olen terviklik inimene ega vaja distsipliini. Ning kas ei ole kooli ülesanne kutsuda teis seda terviklikku usaldustunnet, nii, et teie teod ei oleks üksnes need, mis on teile meelepärased, vaid mis on põhiliselt õiged ja väärilised, igikestvalt õiged.
Kui armastate, puudub vajadus distsipliiniks. Armastus toob ise esile oma loova arusaamise, seetõttu ei ole selles vastupanu avaldust, kuid armastada sarnase täieliku terviklikkusega on võimalik ainult siis, kui tunnete end sügavalt kindlalt, täiesti kodus, eriti kui olete veel noor. See tähendab tegelikult, et kasvatajal ja õpilasel peab olema külluses vastastikku usaldust, vastasel korral loome ühiskonna, mis on niisama ilge ja hukatuslik kui praegune. Kui saame täielikult aru tarviliku aktsiooni tähtsusest, kus ei ole vasturääkivusi ning seega distsipliini vajadust, siis arvan, et loome täielikult erineva kultuuri, uue tsivilisatsiooni. Kuid kui ainult keeldume, summutame, siis see, mis on summutatud, köidab paratamatult uuesti teises suunas ning paneb liikuma mitmesuguseid pahategevaid aktiivsusi ja purustavaid sündmusi.
Niisiis on väga tähtis kogu distsipliini küsimusest aru saada. Minu jaoks on distsipliin ise juba midagi ohtlikku. Ta ei ole loov, ta on purustav. Kui piirduda niiviisi mõistuslikul väitmisel, paistab vihjena, et võite teha mida tahate. Kuid just vastupidi, inimene, kes armastab, ei tee kunagi ainult seda, mida ta tahab. Ainult armastus viib õigele tegutsemisele. Ainult armastus loob maailmas korda, seega laskem armastusel teha, mida ta tahab.
Küsija: Miks vihkame vaeseid?
Krishnamurti: Kas tõesti vihkate vaeseid? Ma ei mõista teid hukka, ma lihtsalt küsin, et kas te tõesti vihkate vaeseid? Kes on loonud vaesust, räpasust ja lohakust maailma? Teie vanemad, teie valitsuskogu, meie ühiskond on loonud selle. Me ei armasta oma lapsi ega ka oma naabrit. Poliitikud ei kavatse välja juurida häda ja viletsust mitte rohkem kui religioonid ja reformaatorid, sest nad on huvitunud vaid kokku lappimisest (leppimisest). Kuid armastuse puhul oleksid ilged asjad juba homme kadunud.
Küsija: Mis on võimsus?
Krishnamurti: Kas ei ole niisugused võimsuse vormid nagu elekter, aatom jms. iseeneses head? Kuid mõistuse võim, mis tarvitab neid agressiivseks türanniaks, et midagi enda jaoks saada – see võim on igas olukorras pahe. Mõne ühiskonna, kiriku või mõne muu rühma juht, kellel on inimeste üle võimu, on paheline inimene, sest ta kontrollib, kujundab, juhib teisi, teadmata kuhu ta ise läheb. See tõde käib mitte ainult suurte organisatsioonide kohta, vaid ka tillukeste ühiskondade kohta kogu maailmas. Hetkel, kui see tõik inimeses selgub, kui ta vabaneb segadusest, siis lakkab ta ka olemast juht, ning seega ei ole tal enam võimu.
Väga tähtis on aru saada, miks inimmõistus nõuab endale võimu teiste üle. Vanematel on võim oma laste üle. Naisel mehe üle ja mehel naise üle. Alates väikesest perekonnast laieneb see pahe, kuni ta muutub riigi, poliitilise juhi ja religiooni tõlgendaja türanniaks. Ning kas saab inimene elada ilma võimu janunemata, soovita teisi inimesi mõjutada või eksponeerida, soovimata võimu endale, mõnele rühmale või rahvusele, mõnele õpetajale või pühakule? Kõik sarnased võimu vormid on purustavad, nad toovad häda. Kuid tõeliselt lahke olla, teistega arvestada, armastada – see kõik on kummaline, sel on oma ajatu omadus. Armastus on ise enda igavik, ning kus on armastust, seal ei ole pahelist võimu.
Küsija: Miks ajame taga kuulsust?
Krishnamurti: Kui armastate laulda või maalida või luuletada, siis ei muretse te selle üle, kas olete kuulus või mitte. Soov kuulsaks saada on kassikuld, labane, rumal, sel ei ole mõtet. Kuid seepärast, et me ei armasta oma tegevust, tahame end kuulsusega rikastada. Meie praegune haridus on mäda, sest see õpetab meid armastama menu ning mitte seda, mida teeme. Tulemus on saanud tähtsamaks kui tegevus ise.
Te teate, et väga meeldiv on oma hiilgust vaka all hoida, anonüümne olla, armastada oma tööd ja mitte näidata end. On väga meeldiv olla lahke, omamata tuntud nime. See ei tee teid kuulsaks, see ei anna põhjust teie pilte ajalehes näidata. Poliitikud ei tule teie ukse taha. Olete loov inimene, elades anonüümselt, ning selles on rikkust ja suurt ilu.
Nüüdisaja kultuuriprobleemid
Nüüdisaja kultuuriprobleemid, 12. osa
Jiddu Krishnamurti philosophy quotes life love happyness texts talks books online free ebooks teosophy Krishnamurti.