Nüüdisaja kultuuriprobleemid
Nüüdisaja kultuuriprobleemid, 9. osa
Olen kindel, et oleme kõik läbi elanud haruldast rahutunnet ja ilu, mis hoovab meieni rohelistelt põldudelt ja niitudelt, päikeseloojangult, vaiksetelt vetelt või lumega kaetud mägedelt. Kuid mis on ilu? On see vaid selle hindamine, mida tunnetame, või on ilu midagi, mis on lahus, eraldatav? Kui teil on maitset riietumises ja tarvitate koos sobivaid värve jms., kas see kõik ei tee teid ilusamaks? Kuid see on seesmise olukorra väline avaldus nagu luuletus, mida kirjutate või pilt, mida maalite. Võite vaadata kaunist loodust ilma, et mingit ilutunnet läbi elaksite, lihtsalt lähete neist mööda. Kui märkate mingit erakordset ilu, mis on siis see, mis toimub teie sisimas ja paneb teid hüüdma: "Kui ilus!". Mis kutsub esile seda seesmist ilutunnetust?
Kindlasti, et omada seda seesmist ilu, on vaja täielikku andumust, s.t. tunnet mitte olla hellitatud, ohjeldatud; vaid olla vaba ja vastupanuta. Kuid andumus muutub kaootiliseks, kui sellega ei kaasne enesepiiramine, mis tähendab olla rahul vähesega ning mitte mõelda "ikka rohkema saamisest". Peab olema rangus, mis on erakordselt lihtne, sest vaim ei ole siis saama peal väljas. Lihtsus, mis on tekkinud loobumisest, rangusest, kutsub esile loovat ilu. Ent kui teis puudub armastus, ei saa te olla lihtne, ei saa end piirata. Ainult sellel on armastust, kes loovutab end, unustab end täielikult ning seega kutsub esile loova ilu.
Ilu sisaldab endas ilmselt ka vormi ilu; kuid paljas meeleline ilu tajumine, vormi tajumine ilma seesmise iluta viib ilu madaldamisele, tervikluse lõhkumisele. Seesmine ilu on olemas kui tunnete tõsist armastust nii inimeste kui ka kõige muu vastu, ning koos selle armastusega tekib tohutu vastutulelikkus, tähelepanu ja ka kannatlikkuse vaist. Kunstiinimesena võib teil olla täiuslik tehnika, kuid ilma loova iluta oma sisimas on teie andel vähe tähtsust.
Õnnetuseks on enamus meist muutumas tehnika inimesteks. Sooritame eksameid, omandame üht või teist tehnikat, et teenida elatist. Kuid tehnika omandamine või võimete arendamine ilma siseilmale tähelepanu pööramata kutsub esile ebameeldivust ja korralagedust. Kui äratame loovat ilu seesmiselt, siis avaldub see ka väliselt ning siis tekib kord. Kuid see on palju raskem kui tehnika omandamine, sest see tähendab täielikku andumist. Väliselt võime küll tähtsad olla, meil võib olla vähe riideid ja sööme vaid üks kord päevas, kuid see ei ole enesepiiramine. Enesepiiramine on see, kui vaim on võimeline piirituks elamuseks, jäädes seejuures väga lihtsaks. Ent see seisund tekib vaid siis, kui vaim ei mõtle enam rohkema saamise piirides, et omada või saada midagi aja kaudu. Tehnikud ei ole loomisvõimelised ning maailmas on ikka rohkem ja rohkem tehnikuid, inimesi, kes teavad, mida teha ja kuidas teha, kuid nad ei ole loojad. Masinad võivad mõne minuti jooksul lahendada matemaatilisi probleeme, mille lahendamine võtaks inimesel aastaid. Masinaid täiustatakse, kuid nad ei saa loojad olla – ning inimesed muutuvad ikka rohkem ja rohkem masinate sarnasteks. Isegi siis kui nad vastu hakkavad, on nende vastuhakk masinate piirides ning seetõttu ei ole selles tõelist vastuhakku.
Olete loomisvõimelised vaid siis kui teis on andumist, mis tegelikult tähendab, et teis ei ole sundi, hirmu. Siis on teis tugevat rangust enese vastu, lihtsust, ning sellega kaasneb armastus. See kõik on seesmine ilu – loomisvõimelisus.
Küsija: Kas vaim kestab peale surma?
Krishnamurti: Kui soovite tõeliselt vastust leida, kuidas kavatsete seda avastada? Kas lugedes seda, mida Sanghara, Buddha või Kristus on öelnud? Või kuulates omaenda erilist juhti või pühakut? Kas olete ette valmistatud tunnistama, et nad võivad eksida – mis tähendab, et olete uurimise olukorras. Esiteks peaksite üles leidma, kas üldse vaimu on olemas, kes peale surma edasi kestab? Kes on vaim? Kas usute sellepärast, et teile on räägitud, et vaim on olemas?
Kas sõna vaim ei eelda midagi sellist, mis on väljaspool füüsilist olemasolu? On olemas teie füüsiline keha, kuid ka teie iseloom, teie kalduvused, teie voorused, ning seda kogumikku sõnastades ütlete, et vaim on olemas. Kui midagi sarnast üldse on olemas, siis peab see vaimne olema. Midagi niisugust, mis oma tundemärkide poolest asub väljaspool aega ning te küsite, kas see midagi vaimset kestab edasi peale surma. See on üks osa küsimusest. Teine osa küsimusest on: mis on surm? Te soovite teada, kas on elu peale surma. Kuid te näete, et see küsimus pole tähtis. Tähtis küsimus on hoopis, kas saate surma tunda kui olete veel elus? Ja te saate iseseisvalt avastada, mis on surm – mitte siis kui olete juba surnud, vaid kui olete veel elus, terve, tugev, kui mõtlete ja tunnete.
Küsija: Kui haigestume, miks muretsevad meie vanemad meie pärast nii väga?
Krishnamurti: Enamik vanemaid on vähemalt sellest huvitatud, et vaadata oma laste järele, hooldada neid, kuid kui nad nii väga muretsevad, siis viitab see sellele, et nad on huvitatud rohkem iseendast kui oma lastest. Nad ei taha, et surete, sest nad ütlevad: "Kui meie poeg või tütar sureb, mis meist siis saab? Kui vanemad armastaksid oma lapsi, kas teate, mis siis juhtuks? Kui teie vanemad tõesti armastaksid teid, siis valvaksid nad, et teil ei oleks põhjust hirmu tunda, et oleksite terved ja õnnelikud inimesed. Nad tunneksid huvi selle vastu, et maailmas ei oleks sõdasid, et ühiskond ei hävitaks teid. Sõjad, rikkad ja vaesed on sellepärast maailmas, et vanemad ei armasta tõeliselt oma lapsi. Vanemad investeerivad oma lastesse, et laste kaudu edasi kesta. Niisiis on nad mures iseenda pärast, kuid nad ei taha seda tunnistada. Kui vanemad tõesti oma laste pärast muretseksid, siis oleks meil teistsugune kasvatusviis, teistsugused kodud, maailm ilma sõdadeta.
Küsija: Kas templid peaksid avatud olema kõikidele?
Krishnamurti: Tempel on inimese hirmu pärast tehtud. See põhineb igatsusel olla kindlustatud, eraldatud. See maailm on meie oma. Oleme inimesed, elades koos. Ning kui inimene otsib tõde, hülgab ta templid, sest need jaotavad inimesi. Kristlaste kirik, muhameedlaste moshee ning teie endi hindu templid – nad kõik eraldavad inimesi, ning inimene, kes otsib tõde, ei taha neid. Niisiis, see kas keegi tohib või ei tohi templisse astuda, on vaid poliitiline vaidlusküsimus, sel pole tõelust.
Küsija: Mis osa mängib distsipliin meie elus?
Krishnamurti: Teie vanemad, teie õpetajad, ühiskond, traditsioonid, pühad raamatud – kõik need seletavad teile, mida teha. Kas teie elu pole seotud targa ümbritsetud distsipliini poolt? Niisiis, mis juhtub mõistusega, mis on seotud distsipliiniga? Kui hakkate uurima, otsustama, õpite ja mõistate ilma hirmuta, kas on siis distsipliin vajalik? Siis arusaamine iseenesest kutsub esile korra. Ja selline distsipliin ei ole peale pandud koormana või kohustusena.
Kui olete distsiplineeritud hirmu läbi, siis ei ole teie jaoks vabadust ega rõõmu ning loovus haihtub. Mida vanem on kultuur, seda võimsam on tavade raskus, mis teid distsiplineerib, rõhub, seletab teile, mida peate ja mida ei pea tegema. Siis olete kas psühholoogiliselt meelitatud või tavade raskusest maha surutud, just kui oleks mõni aurumasin teist üle sõitnud. See on juhtunud Indias. Tavade raskus on nii masendav, et olete lakanud olemast isiksused, olete vaid osa sotsiaalsest masinast. Te ei hakka vastu, ei plahvata, ei murra end välja. Seni kui kardate ei ole teis loomisvõimet.
Küsija: Eksamid võivad küll mitte vajalikud olla rikaste lastele, kuid kas nad ei ole vajaduseks vaestele õpilastele, kes peavad olema ettevalmistatud elatise teenimiseks? Ning kas see vajadus pole pakiline, eriti kui me võtame ühiskonda niisugusena, nagu see on?
Krishnamurti: Olete otsustanud võtta ühiskonda niisugusena nagu see on. Miks? Teie, kes ei kuulu vaeste hulka, miks te ei hakka vastu – mitte kui sotsialist, vaid tervele sotsiaalsele süsteemile? Teile on võimaldatud seda teha. Niisiis, miks ei kasuta te oma intelligentsust, et avastada mis on tõde, ning luua uut ühiskonda? Vaene inimene ei hakka vastu, sest tal ei ole energiat ja aega selleks, ta on üleni rakkes, et omada tööd ja toita oma peret. Kuid teie, kellel on pisut jõudeaega, miks teie ei hakka vastu? Miks te ei avasta, milline on õige ühiskond? Kui see ei alga teiega, siis vaesusega ammugi mitte.
Küsija: Kas peaks rikas inimene olema ettevalmistatud, et anda oma varandust vaestele?
Krishnamurti: Me ei räägi sellest, mida rikas peaks andma vaesele. Mida ta ka ei annaks, ei rahulda see kunagi vaest - kuid see ei ole meie probleem. Teie, kes olete jõukad ning kellel on võimalus arendada intelligentsust, kas te ei saa vastuhakuga luua uut ühiskonda? See oleneb teist, mitte kellestki teisest. See oleneb igaühest meie hulgast, mitte rikkast või vaesest või sotsialistist. Näete, enamusel meie seast puudub ettevõtlikkus vastuhakuks, tund läbi murda, avastada. Väga tähtis on just ettevõtlikkus, valmisolek.
Nüüdisaja kultuuriprobleemid
Nüüdisaja kultuuriprobleemid, 9. osa
Jiddu Krishnamurti philosophy quotes life love happyness texts talks books online free ebooks teosophy Krishnamurti.