Nüüdisaja kultuuriprobleemid
Nüüdisaja kultuuriprobleemid, 6. osa
Enamik meist ripuvad mõne väikese osakese küljes ning arvavad, et selle osakese kaudu nad suudavad tervikut tajuda. Toast väljumata nad loodavad välja uurida jõe pikkust ja laiust, ning näha piki jõe kallast oleva luha rohelust ja rikkust. Elame väikeses ruumis maailma väikesel lõuendil; mõeldes, et oleme käega katsunud elu, või aru saanud surma tähendusest. Mõistmaks seda, peame minema välja, jätma maha oma kitsaste akendega toa, ning nägema kõike nii nagu see on; arvustamata, hukka mõistmata, oma hinnangut andmata. Ühe ainsa kodara abil loodame rattast aru saada, kuid kas üks kodar on juba ratas? Ratas moodustub kodaraist rummust ja ka rehvist ja meil tuleb näha kogu ratast, et aru saada. Samuti peame nägema tervet eluprotsessi, et saada elust tõeliselt aru.
Elu on erakordne mõistatus, sest teda tuleb iseseisvalt avastada ning seetõttu tuleb teda võtta väga tõsiselt, et mõista tühist ning end sellest välistada.
Kui te ei saa noorena elust aru, siis vindute küpses eas räpaseks. Te olete siis tuim, seesmiselt tühi ehk küll väliselt teil võib olla raha, võite sõita luksuslikus autos ja kanda kalleid rõivaid. Seetõttu on tähtis oma väike toake maha jätta, et näha ja tunda taeva avarust; mitte füüsilist armastust ega jumalikku armastust, vaid lihtsalt armastust, mis hõlmab nii loomad, linnud, taimed kui kogu inimkonna.
Kas pole see tragöödia, kui te ei avasta iseseisvalt, mis tähendab armastada? Kui te ei tunne armastust praegu, ei saa te iialgi seda tunda, sest kui saate vanemaks siis muutub armastus kaubaks, mida osta ja müüa. Kuid kui kutsute armastuse oma südamesse ja armastate taimi, loomi, rändurit, siis küpsesse ikka jõudes ei jää te kitsaste akendega väikesesse ruumi, vaid väljute sellest ja armastate tervet elu.
Armastus on tõelisus, see ei ole emotsionaalne, temast ei pasundata. Sentimentaalsust pole armastuses üldse. On väga tähtis ja tõsine ülesanne tunda armastust juba noorena. Teie vanemad ja õpetajad ei tunne võib-olla armastust ning sel põhjusel on nad loonud selle koletu maailma, ühiskonna, mis on pidevalt sõjajalal nii iseendaga kui ka teiste ühiskondadega. Nende religioonid, nende filosoofiad ja nende ideoloogiad on valed, kui neis puudub armastus. Kui nad märkavad vaid osakest, siis nad vaatavad välja läbi kitsa akna, kust vaade võib olla väga meeldiv ja isegi avar, kuid see ei ole kogu elu avarus. Ilma selle intensiivse armastustundeta ei näe te kunagi elu tervikuna; seetõttu jääte alati armetuks ning elu lõpul ei evi te midagi muud kui tuhka ning hulga tühje sõnu.
Küsija: Miks soovime kuulsad olla?
Krishnamurti: Miks arvate, et soovite kuulsaks saada? Võiksin teile seda seletada, kuid kas te siis välistaksite end kuulsaks saamise soovist? Te ihkate sellepärast kuulus olla, et igaüks teie ümber soovib kuulus olla. Teie vanemad, teie õpetajad, gurud, joogid – nad kõik soovivad kuulsad ja üldtuntud olla, samuti teie.
Katsume koos selle üle järele mõelda. Miks soovivad inimesed kuulsad olla? Kas ei anna see naudingut? Kui olete tuntud terves maailmas, näete end tähtsana, see annab teile surematuse tunde. Te soovite olla kuulus, tuntud, soovite et teist kõikjal räägitakse, seepärast, et olete seesmiselt ei midagi. Sisimas pole rikkust ja seepärast soovite olla tuntud välisilmas, kuid kui teis on seesmist rikkust, siis ei huvita teid kas olete tuntud või mitte tuntud.
Rikas olla seesmiselt on palju raskem kui väliselt rikas ja kuulus olla, see eeldab hoopis enam hoolt, rohkem otsustusvõimet, tähelepanu. Kui teil on veidi annet ning teate kuidas seda kasutada, siis saategi kuulsaks. Kuid seesmine rikkus ei tule sel teel. Et seesmiselt rikas olla, peab vaim aru saama ning hülgama asju, mis on tähtsusetud, nagu näiteks soovi olla kuulus. Seesmine rikkus eeldab üksildust ning inimene, kes ihkab kuulsust, kardab olla üksi, sest ta sõltub kaasinimeste meelitustest ja hinnangutest.
Küsija: Kui olite noor, kirjutasite raamatu, kus te ütlesite: "Need ei olnud minu sõnad, need on minu guru sõnad". Millega seda seletada, et nüüd nõuate meilt iseseisvat mõtlemist? Ja kes oli teie guru?
Krishnamurti: Üks raskemaid asju maailmas on: mitte olla seotud mingi ideega. Olla seotud tähendab olla järjekindel. Kui teil on ideaal kurjale mitte vastu panna, siis püüate selle ideaali suhtes järjekindel olla. Nüüd küsija ütleb võidurõõmsalt: "Te ütlete, et meil tuleb iseseisvalt mõtelda", mis on sellele risti vastu, mida siis ütlesite kui olite poiss. Miks te ei ole järjekindel? Mis tähendab järjekindel olla? See on kindlasti väga tähtis küsimus. Olla järjekindel, tähendab evida mõistust, mis muutmatult jälgib üht mõtlemisviisi, mis tähendab, et ta ei tohi enesele vastu rääkida. Katsume avastada, mida tähendab järjekindel mõistus. See mõistus ütleb: "Olen vande andnud midagi olla ning kavatsen sellest eluaeg kinni pidada". Kuid see on kindlasti tuim mõistus, sest see on kinni jäänud mingi lõppotsuse juurde. See sarnaneb inimesele, kes ehitab enese ümber valli ning laseb elul sellest mööda minna.
Kui mõistus on a i n u l t järjekindel, ta muutub mehhaaniliseks ning kaotab oma vitaalsuse lõõma, vaba liikumise ilu, funktsioneerides ainult kindlates piirides. See on üks osa küsimusest.
Teine osa küsimusest on, kes oli teie guru? Te ei tea kuidas selle ümber võib keerutada. On öeldud, et ma poisina kirjutasin teatud raamatu ning härrasmees tsiteeris sellest raamatust tsitaadi, et keegi guru on aidanud seda kirjutada,. Niisiis, on olemas rühm inimesi nagu teosoofid, kes usuvad, et on olemas gurud, kes elavad kõrvalistes paikades Himaalajas, ning juhivad ja aitavad maailma.
Kas see on tähtis, kes üks guru on. Tähtis on elu, mitte guru; juht või õpetaja, kes interpreteerib elu teie jaoks. See olete teie, kellel tuleb aru saada oma kannatustest, hädadest. Te soovite surma, mure ja meditatsiooni tähendusest aru saada; ning keegi ei saa seda teile öelda. Saab selgitada, kuid need selgitused võivad olla üsna ekslikud.
Niisiis on kasulik skeptik olla, sest see annab teile võimaluse avastada iseseisvalt, kas vajate üldse gurut. Tähtis on, et oleksite ise enda valgus, guru, jünger; mõlemad, enda õpetaja ja õpilane. Senikaua kui õpite, ei ole õpetajat olemas. Kui lakkate uurimast, avastamast, aru saamata kogu elu protsessist, siis ilmub õpetaja – ning niisugusel õpetajal ei ole väärtust – siis olete surnud ning seetõttu on teie õpetaja ka surnud.
Küsija: Miks on inimene uhke?
Krishnamurti: Kas teie ei ole uhke kui teil on ilus käekiri? Kas olete kunagi kirjutanud luuletuse või maalinud pildi ja näidanud seda oma sõbrale? Kui teie sõber ütleb, et see on hea luuletus, suurepärane pilt, kas te siis ei ole meelitatud?
Kui olete midagi teinud, mille kohta keegi ütleb, et see on suurepärane, te tunnete rõõmu ning sellega on kõik korras, see on kena. Kuid mis juhtub teine kord kui maalite pilti, kirjutate luuletust või koristate tuba? Te ootate, et keegi tuleks ja ütleks kui kuldaväärt te olete ning kui keegi ei tule, siis te enam ei näe vaeva maalimise, luuletamise või koristamisega. Niisiis olete sõltuv kiidusõnust, mida teised teile lausuvad. See on väga lihtne. Ja mis saab edasi? Kui lähete vanemaks, soovite et teie kaaslased teie toiminguid heaks ja õigeks tunnistaks. Võite öelda: "Töötan oma guru, kodumaa, inimkonna, jumala nimel." Kuid tegelikult töötate tunnustuse võitmiseks ja siit tärkab uhkus; kui teete mõnd tööd niiviisi, pole see tegemist väärt. Tahaksin teada kas saite kõigest aru?
Peate olema võimeline teraselt mõtlema, et midagi mõista. Näiteks: Uhkust peab nägema, kuidas see algab ja nägema õnnetust, mida see kaasa toob. Nägema seda tervikus, mis seisab selles, et olete siiralt huvitatud ja teie mõistus jälgib seda lõpuni, ega loobu poolel teel. Kui olete mõnest mängust täielikult haaratud, siis mängite selle lõpuni. Te ei katkesta poole peal. Kuid mõistus pole harjunud lõpuni mõtlema ning hariduse ülesanne on aidata teil kogu elu protsessi läbi uurida ning mitte piirduda ainult mõne haruga.
Küsija: Lapsepõlves on meile õpetatud, mis on ilus ja mis on inetu, mistõttu määratleme kogu elu jooksul: "See on ilus ja see on inetu. Kuidas võiksime teada saada, mis on tõeliselt ilus ja mis on inetu?
Krishnamurti: Oletame, et te ütlete selle kaare ilusa olevat ning keegi teine väidab, et see on inetu. Mis on nüüd tähtsam, kas võidelda konflikte toovate seisukohtade üle või olla vastuvõtlik mõlemale? Elus on räpasust, alatust, solvamist, muret, pisaraid ja on ka rõõmu, naeru, ilu. Tarvis on tundlik olla, ning mitte otsustada, mis on ilus ja mis on inetu, ning selle otsuse juurde jääda. Kui ütlete, kavatsen luua ilu ning vältida kõike inetut, mis siis juhtub? Ilu viljelemine teeb tundetuks. See sarnaneb olukorrale, kus inimene arendab oma paremat kätt, tehes seda tugevaks ja osavaks ning loodab, et vasak käsi närbub. Niisiis, peate olema erk nii inetuse kui ilu vastu. Peate nägema hõljuvaid lehti, silla all voolavat vett, vaikse õhtu võlu ning tundma huvi ka sandi vastu tänaval, nägema vaest naist, kes ägab raske kandami all ning olema valmis talle kätt ulatama. Kõik see on vajalik. Ja üksnes siis, kui teis on tundlikkust kõigi vastu. saate alata tegudega, aidata ja mitte arvustada.
Küsija: Palun vabandust, kuid teie ei ütelnud, kes oli teie guru.
Krishnamurti: Kas on see nii tähtis? Põletage see raamat. Kui annate tähtsust millelegi nii tühisele nagu "kes see guru on", siis teete kogu elust tühise afääri. Kui soovime tunda, kes on guru, kes on see kunstnik, kelle maalitud on pilt, siis me ei otsi pildi sisu vaid soovime samastada pilti autoriga. Kas luuletus saab meeldida vaid siis kui kirjanik teada on? See on snobism. Arvamuste kordamine lõhub teie seesmist reaalsust, tähelepanekut asjadest. Kui peate pilti kauniks ning see võlub teid, kas on teil siis tähtis, kes seda maalis? Kui teie ainus püüe on leida pildi sisu, tõde, siis toob pilt ise oma sisu päevavalgele.
Nüüdisaja kultuuriprobleemid
Nüüdisaja kultuuriprobleemid, 6. osa
Jiddu Krishnamurti philosophy quotes life love happyness texts talks books online free ebooks teosophy Krishnamurti.