Nüüdisaja kultuuriprobleemid
Nüüdisaja kultuuriprobleemid, 2. osa
Teeksin heal meelel teiega vabaduse probleemist juttu. See on väga keeruline probleem, mis vajab põhjalikku uurimist. ja selget mõistust. Kuuleme palju räägitavat vabadusest, usuvabadusest ja vabadusest teha kõike mida hing igatseb. Teadlased on sellest hulga raamatuid kirjutanud. Kuid mulle tundub, et jõuame selleni väga lihtsalt ja otsekoheselt ja võib-olla aitab see meid õigele lahendusele. Kas olete kunagi peatunud jälgimaks isepärast lõõma, mis hõõgub läänes päikese loojudes, kui puu latvade kohal paistab kahvatu kuusirp. Õhtutunnil on jõgi tihti vaikne – vaikne ja tema pinnal peegeldub kõik; sild, rong mis üle silla sõidab, õrn kuu ning sel hetkel kui läheb pimedaks, ka tähed. Kõik on haruldaselt ilus. Et seda näha, vaadelda ja anduda kaunile täie tähelepanuga, ei tohi teie mõistus olla mõtteisse vajunud. Te ei tohi olla hõivatud probleemidest, muredest, juurdlemisest. Kas vabadus peitub ainult sõltumatuses? Maailmas on palju sõltumatuid inimesi, kuid vähesed neist on vabad. Vabadus eeldab suurt intelligentsust. Kuid intelligentsust ei saavutata ainult sooviga vaba olla. Intelligentsus tekib vaid siis kui hakkate aru saama kõigest oma ümber: sotsiaalseist, religioosseist ja traditsioonide mõjutusist, millesse olete pidevalt suletud. Kuid et selliseid mõjutusi mõista – oma vanemate, oma riigi, ühiskonna mõjutusi, mille juurde kuulute, teie usu, teie jumala ja ebausu, pimesi allutatud tavade – see eeldab sügavat mõistmist. Kuid tavaliselt laskute nende mõju alla, sest olete seesmiselt hirmul, kardate, et ei saa elus head positsiooni, kardate oma preestri sõnu, kardate tavadest loobuda, vääralt elada. Vabadus on aga tegelikult hinge seisund, milles ei ole hirmu või sundi, ega tarvet olla kindlustatud. Kas ei soovi enamus meist olla kindlustatud? Kas enamus meist ei soovi, et räägitakse meist kui toredad inimesed me oleme, kui kenad, kui erakordselt intelligentsed me oleme? Kui meil neid soove ei oleks, ei asetaks me oma nimele lisatähti juurde. Kõik sarnased asjad annavad meile enesekindlust, tõstavad meie tähtsust. Me kõik soovime olla kuulsad, ning hetkel kui soovime midagi olla, ei ole me enam vabad.
Palun saage sellest teadlikuks, sest see on vabaduse probleemi parim võti. Kas maailmas, kus valitseb poliitikute võim, positsioon või autoriteet või nn. vaimses maailmas kus püütakse olla väärtuslik, suursugune, püha, hetkel kui püüate midagi olla, ei ole te enam vaba. Kuid inimene, kes näeb kõigi nende asjade absurdsust ning kelle süda on seetõttu süütu ega pole igatsust midagi olla – selline inimene on vaba. Kui saate aru selle lihtsusest, näete ka selle erakordset ilu ja sügavust.
Muide, esemete otstarve ongi võimaldada teile positsiooni, teha teist midagi. Tiitlid, positsioon ja teadmised tiivustavad teid midagi olema. Eks ole te ju märganud oma vanemate ja õpetajate manitsusi, et peaksite millegagi elus võrduma. Et peaksite elama nii edukalt kui teie onu või vanaisa. Või püüaksite jälgida mõne kangelase eeskuju või olla mõne guru või pühaku sarnane, kuid nii ei ole te kunagi vaba. Kui aimate järele mõne guru, pühaku, õpetaja, sugulase eeskuju või kinnitute mingi traditsiooni külge, see kõik eeldab teie poolt millenagi olemist, ning üksnes taibates seda tõika on teis vabadust.
Kasvatuse eesmärk oleks siis hoida teid lapsest saati mitte kedagi järgimast, et jääksite iseendaks. Kas olete inetu või ilus, kas olete kade või kiivas, teil tuleb alati olla see kes olete, kuid ka sellest aru saada. Olla see, mida olete, on väga raske, kuna teie arvates on see halb, väiklane ning kui saaksite ainult muuta seda mida olete millekski õilsaks, oleks see suurepärane. Kuid see ei juhtu kunagi. Nähes end niisugusena nagu olete, ning seda mõista, siis peitub mõistmises eneses ümberkujunemine. Niisiis ei peitu vabadus selles, et saada millekski eriliseks, et teha kõike mida soovite, et jälgida traditsioone, oma vanemate, oma guru autoriteeti, vaid selle taipamise hetkest hetkeni mida tegelikult olete. Tuleb välja, et te ei ole selleks kasvatatud. Kasvatus tiivustab teid kellekski saama – kuid see ei ole endast arusaamine. Teie "mina" on väga keeruline asi; see ei ole ainult, kes käib koolis, kakleb, mängib, kardab, vaid ta on varjul, nähtamatu. Ta ei ole vormitud ainuüksi teie enda mõtetest, vaid ka kõigest sellest, mis teiste poolt on teie hinge topitud raamatute, ajalehtede ja juhtide poolt ning seda kõike on võimalik mõista ainult siis kui te ei ihka olla midagi, kui te ei imiteeri. Kui te ei anna alla siis tähendab, et olete valmis vastuhakuks traditsioonidele, et püüda millestki aru saada. See on ainuke tõeline revolutsioon, mis viib erakordse vabaduseni. Sellise vabaduse arendamine ongi kasvatuse õige ülesanne.
Teie vanemad, teie õpetajad ja teie enda igatsused soovivad, et oleksite identne millegagi või kellegagi olemaks kindlustatud, õnnelik. Kuid kas ei tuleks teil intelligentseks saamiseks kõigist mõjutusist läbi murda, mis teid orjastavad ja maha suruvad.
Lootus uuele maailmale on nendel teie keskelt kes näevad valet ning hakkavad sellele vastu, mitte üksnes sõnades, vaid ka tegudes. Sellepärast tuleb teil otsida õiget kasvatusviisi, sest ainult vabaduses kasvades saate luua uut maailma, mis ei rajane traditsioonidele ega ole vormitud mõne filosoofi või idealisti isiklikku arvamust mööda. Senikaua kui püüate ainult järele aimata mõnd suurt eeskuju või kellekski saada, ei jõua te vabanemiseni.
Küsija: Mis on intelligentsus?
Krishnamurti: Vaatame seda küsimust rahulikult, kannatlikult ning otsigem vastust. Vastuse otsing pole lõppotsuseni jõudmine. Kas eristate seda vahet? Momendil kui jõuate lõppotsuseni, mis on intelligentsus, lakkate olemast intelligentne. Enamus vanemaid inimesi on nii talitanud, nad on teinud lõppotsuseid. Seetõttu on nad lakanud olemast intelligentsed. Seega olete avastanud ühte, et intelligentne mõistus on niisugune, kes pidevalt õpib ja ei langeta kunagi lõpphinnanguid.
Mis on intelligentsus? Enamjagu inimesi on rahuldatud määratlusega ja nad tunnistavad lõpphinnangutest tuletatud seletuste õigsust või eelistavad iseenda seletuste juurde jääda. Mõistus, mis on mingi seletusega rahuldatud, on väga pealiskaudne, seetõttu ei ole see intelligentne.
Te näete, et intelligentne mõistus on niisugune, mis ei rahuldu seletustega, lõppotsustega, see ei ole ka mõistus, mis usub, sest usk on taas üks lõppotsuse kujusid. Intelligentne on küsitlev mõistus, valvas, õppiv uuriv. Mida see tähendab? Seda, et intelligentsus ärkab vaid seal, kus pole hirmu, kus on valmidus ülestõusuks terve sotsiaalse ülesehituse vastu, avastamaks, mis on tõde, või taibata kõigi asjade reaalsust.
Intelligentsus ei ole teadmine. Kui loeksite kõik maailmas leiduvad raamatud läbi, ei annaks see teile intelligentsust. Intelligentsus on midagi väga peent. Ta kerkib esile vaid siis, kui saate totaalsest mõistuse protsessist aru – mitte mõistusest, mis vastab mõnele filosoofile või õpetajale, vaid teie enda arusaamine on kogu inimkonna mõistuse tulemus ning kui sellest aru saate, pole teil ühtegi raamatut uurida, sest mõistus sisaldab kõiki inimkonna teadmisi. Niisiis kerkib intelligentsus esile siis kui te enesest aru saate. Te suudate enesest aru saada vaid seoses inimeste, asjade ja teie maailmaga. Intelligentsus ei ole midagi niisugust, mida annab omandada, nagu õppida. See tekib võimsa vastuhakuga, kus ei ole hirmu – mis tähendab tegelikult: kus on armastustunne. Sest ainult seal puudub hirm, kus on armastust.
Kui teid huvitas vaid seletus, siis kardan, et pole teie küsimusele vastanud. Küsida, mis on intelligentsus, sarnaneb küsimusele, mis on elu. Elu on õppimine, mäng, seks, töö, kadedus, auahnus, armastus, ilu, tõde – kas ei ole elu igal pool? Kuid te näete, et enamikul meist ei ole püsi tõsiselt ja pidevalt seda küsimust uurida.
Küsija: Kas võib harimata toores vaim saada õrnaks?
Krishnamurti: Pange tähele küsimuse sisu, mis sõnade taga peitub: Kas võib harimatu vaim saada õrnaks? Kui ütlen, et mu mõistus on harimatu, toores, sealjuures püüdes õrnaks saada, siis püüe ise, õrnaks saada on harimatus. Pange seda tähele. Ärge olge intrigeeritud vaid valvake seda. Kuna tundes ära, et olen toores, ilma soovita seda muuta, püüdmata õrnaks saada, kui hakkan taipama, mis toorus on, jälgides seda elus päevast päeva – oma ahnet söömisviisi, oma jämedat käitumist teiste inimestega, uhkust, kõrkust, oma harjumuste ja mõtete madalust, siis see jälgimine ise kujundab meid ümber. Samuti kui olen nürimeelne, öeldes, et pean intelligentseks saama, on suurima astme nürimeelsus, sest tähtis on vaimulõtvusest aru saada. Kuidas ma ka ei püüaks intelligentseks saada, mu nõmedus jääb ikka püsima. Ma võin õppimisega saada pinnalist lihvi, võin suuta raamatu tarkusi tsiteerida, kuulsate autorite peatükke korrata, kuid põhiliselt jään ma ikka nürimeelseks. Kuid nähes ja taibates seda, kuidas minu nürimeelsus väljendub minu argipäeva elus – kuidas käitun oma teenijaga, kuidas suhtun oma naabrisse, ametnikku – siis kutsub teadlikkus ise esile nürimeelsuse katkemisse.
Proovige järele. Jälgige end rääkimas oma teenijaga, pange tähele oma lugupidamist riigiametniku vastu ning kui vähe on teil lugupidamist inimese vastu, kellel pole teile midagi anda. Siis leiate kui rumal te olete ning selle avastamises on tundlikkust. Inimene kes püüab tundlik olla on inetu, tundetu, ta on toores isiksus.
Küsija: Lapsed rääkisid, et nad nägid külas nägemusi ning vaime. Nad küsivad ka surma üle. Mida ma pean neile vastama.?
Krishnamurti: Tuleme varsti selle juurde, mis surm on. Hirm on eriline nähtus. Neile lastele on jutustatud tondilugusid vanemate inimeste poolt. Keegi on teile rääkinud kummitustest. Olete liig noored mõistma neid asju. See pole teie enda elamus vaid peegelpilt vanemate inimeste juttudest. Nad on seda mõnest raamatust lugenud ning arvavad, et see on neile selge. See toob kaasa hoopis teise küsimuse: kas on olemas elamust, mis pole tumestatud mineviku poolt? Kui elamus on tumestatud mineviku poolt, siis on ta vaid mineviku kestmine ning seetõttu pole ehe elamus.
Tähtis on, et need teie seast, kes laste kasvatusega tegelevad, ei suruks neile peale oma eksijäreldusi, oma enese ettekujutlusi tondilugudest, oma enese pentsikuid ideid ja läbielamusi. Seda on väga raske vältida, sest vanemad inimesed räägivad liig palju neist ebaolulistest asjadest millel elus pole mingit tähtsust. Vähehaaval viivad nad ka lastesse oma kartusi, hirmu ja ka ebausku ning lapsed teadagi tunnevad kuuldu ees hirmu. On väga tähtis, et vanemad inimesed, kes tavaliselt oma läbielamiste kaudu midagi neist asjust ei tea, ei hakkaks neist laste kuuldes rääkima. Selle asemel aidaku nad luua õhkkonda, kus lapsed saavad vabalt ja hirmu tundmata edasi areneda.
Nüüdisaja kultuuriprobleemid
Nüüdisaja kultuuriprobleemid, 2. osa
Jiddu Krishnamurti philosophy quotes life love happyness texts talks books online free ebooks teosophy Krishnamurti.