Elu terviklus

Elu terviklus, 5. osa

Krishnamurti: Oleme vestelnud inimese muutumise vajalikkusest ja sellest, miks ta ei muutu ja lepib hingele talumatu seotusega. Läheneme sellele veel ühest vaatenurgast.

Kes on leiutanud alateadvuse?

Shainberg: Kas alateadvuse mõiste on mõtlemise tulemus?

Krishnamurti: Kas teil on alateadvus, mis annab teile vihjeid?

Shainberg: On, ta teadvustab mu kogemusi ja sündmusi. Kasutab unes väljendudes sümboleid, mille abil märkan teadvustamata seiku, ka armukadedust.

Krishnamurti: Minu elus ei ole alateadvusel tähelepanuväärset osa. Süveneme alateadvuse olemasolusse. Dr. Bohm: , kas teie arvates on oluline, et alateadvus on olemas?

Bohm: Teeme ju niisugustki, millest me pole teadlikud. Reageerime, kasutame sõnu harjumuspäraselt, näeme und.

Shainberg: Alateadvuse ajaloost on uskumus, et alateadvuses on midagi, mis tuleb sealt välja tuua. Paljud inimesed mõtlevad, et alateadvus on selline reageerimise ja kogemise ala, millest ei olda täiesti teadlikud; et päevane stressikogemus läbitakse öösel alateadvuses. Alateadvuses võivad püsida mineviku elamused.

Bohm: Inimest võib kunagi saadud sügav solvang saata nii, et see valitseb tema käitumist, ellusuhtumist, aga ta ise pole teadlik, miks toimub just nii.

Krishnamurti: Jah

Shainberg: Ja tema reageering lähtub minevikust.

Krishnamurti: Aga miks me siis jagame teadvuse kaheks: teadvus ja alateadvus. Võibolla on siiski üks jagamatu, totaalne protsess, üks liikumine? Mitte peidetud, vaid tervikliku vooluna liikuv. Mõned nutikad teravmeelitsejad on jaganud teadvuse ja ütlevad, et alateadvuses on mälestuste ladu.

Shainberg: Alateadvusest saime palju teada tänu Freudile ja Jungile. Nad ravisid patsiente, kelle teadvus oli lõhestunud. Hüsteeria võib halvata inimese kehaosi. Siis kutsutakse neis esile mälupilte ja nad suudavad end jälle liigutada. On ka inimesi, kelle isiksus on jagunenud (kahestunud).

Bohm: Ajud jätavad teadvustamata selle, mis segab liiga palju. Kas ajud toimivad nii, et kaitsta?

Krishnamurti: Jah.

Shainberg: Alateadvus pole siis lahus teadvusest, aga aju ise jagab ja süstematiseerib teadvust.

Krishnamurti: Alateadvus on teadvusest kõrvaletõrjutud osa. Kui ma ei soovi mõelda inimesest, kes on mind solvanud, siis pole tegu alateadvusega; ma lihtsalt ei taha temast mõelda.

Bohm: Aga siit võib tekkida paradoks, et inimesest tuleb nii osav vältija, et ta enam ise ei märka oma kõrvalehoidmist.

Krishnamurti: Just nii.

Shainberg: See saab tavaks, ent solvumisest tekkinud haav säilib ja unustame, et tahtsime unustada. Teraapiaga aidatakse meil seda meenutada ja mõista seoseid, mis aitasid meil unustada

Krishnamurti: Kas mõtlete või tunnete, kui teid solvatakse? Hakkate vältima seda ja tõmbute endasse. Vaadake, olukord tekkis ju sellest, et solvus teie kujutlus endast ja puges koore sisse

Shainberg: Väldin uut solvumisvõimalust, sest see meenutaks eelmist.

Krishnamurti: Bioloogilisele ja füüsilisele ðokile lisaks võivad ajud kogeda ka psüühilist ðokki. On ilmne, et just solvumine on inimliku olemasolu põhimisi vigastusi. Mida tundlikum oled, seda enam teadvustad, solvud kergemini ja sulgud rohkem endasse.

Shainberg: See juhtub alati siis, kui tekkinud kiindumus kaotatakse. Oled muutunud mulle tähtsaks, olen ühenduses sinuga ja mulle on oluline, et sa ei teeks midagi niisugust, mis rikub mu kujutlust.

Krishnamurti: Tähendab, et kahe inimese vaheline suhe, omaksvõetud kujutlused, on solvumise tekitajad.

Bohm: Või on meil kujutlusi tänu solvumistele. Millest see algab?

Krishnamurti: Seda sooviksingi välja selgitada. Kas haav on peidetud kujul, on ta “alateadvuses”?

Shainberg: Suhetes emaga, sõpradega ja tüdrukutega ma kiindun, ja siis tuleb solvumine.

Krishnamurti: Ma pole kindel, et see tuleb kiindumisest.

Shainberg: Võibolla on kiindumus vale sõna, aga mulle on oluline, mida mulle tehakse, eriti lähedaste puhul.

Krishnamurti: Sul on kujutlus endast.

Shainberg: Tõsi.

Krishnamurti: Ja siis tulen mina ja torkan seda kujutlust nõelaga.

Bohm: Solvumine on seda sügavam, kui tulles olid sõbralik, kiitsid mind ja siis torkasid.

Krishnamurti: Kujutlus on meile nii ilmne, et me ei teadvusta seda üldse. Aga me tõrjume seda, millest tundubki, et ta on peidus. Aga ometi on see väga silmnähtav.

Shainberg: Arvan, et nähtav mitte kõigilt tahkudelt. Mingil määral siiski salastame.

Bohm: Vahest peidame enesekujutlust nii, et nimetame seda tähtsusetuks, ilma et märkaksime seda.

Krishnamurti: Killunenud meel on jaganud teadvuse peidetuks ja avatuks ning tugevdab mõlemat. Jagunemine kasvab oma kasvamist, Pea igal inimesel on kujutlus endast. Just kujutlus solvub. Kujutlus on “mina” ja ütleb: “mind on solvatud”.

Bohm: Kujutlus endast toob rõõmu ja muret. Ei ole üht ilma teiseta. Aga inimesed soovivad, et kujutlus tooks neile naudingut.

Krishnamurti: Ainult naudingut.

Bohm: Kui ütlen: “Olen suurepärane” ja seda tajutakse tõelisena; ning keegi ütleb: “Sinust pole asja”, siis sedagi tajutakse tõelisena.

Shainberg: Ja kogu oma huvi pöörame kujutlusele.

Krishnamurti: Vormime oma kujutlust aina uuesti.

Bohm: Kujutlus on meile kõige olulisem ja tal on palju jõudu. Muu jääb teisejärguliseks.

Krishnamurti: Mis on selle põhjus? Üldiselt on igal inimesel endast kujutlus, mida ta ise ei märka või ei teadvusta.

Bohm: Inimene tunneb, et kogu tema elu on sõltuv kujutlusest.

Shainberg: Arvan, et see tekib juba lapsepõlves. Püüan olla isale meelepärane, et saada tema armastust.

Bohm: Aga kui minus ei teki kujutlust? Oletame, et on laps, kellel pole endast kujutlust.

Krishnamurti: Sellist last ei saa solvata.

Bohm: Laps, kes püüab olla isale meele järele, et omada isa armastust, on sõltuv oma kujutlusest. Kui laps ei taotle isa armastust, siis ta vaid vaatleb oma isa.

Shainberg: Vaatame asja siiski veidi praktilisemalt. Last siiski solvatakse.

Bohm: Last ei saa solvata, kui tal pole kujutlust. Mis solvub?

Krishnamurti: See on sama kui torgata nõelaga õhku.

Shainberg: Üks hetk – aga kui on laps, kes on nii haavuv, et vajab psüühilist tuge? Ta on äärmiselt pingestatud.

Krishnamurti: Loomulikult on ka selliseid lapsi, aga neil lastel on kujutlus.

Shainberg: Ei, mitte kujutlus. Tal pole bioloogilist tuge.

Bohm: Ta võib luua kujutluse faktist, et teda ei toetata. tuleb mõista vahet tõelise bioloogilise sündmuse ja sellest tekkinud mõtte vahel – mida kahjukannataja mõtleb toimunust. Olen näinud last, kes oli arust ära, sest ema pidi minema temast väheseks ajaks eemale. Sel lapsel oli kujutlus turvalisusest, mida emalt saab.

Shainberg: Närvikava toimib nii.

Bohm: Kas ta peab nii toimima või on see seotuse (sõltuvuse) ilming?

Krishnamurti: See on oluline küsimus. Kõikjal maailmas on lapsi, kes põgenevad oma vanemate juurest, on taltsutamatud, ei kuula sõna ja vanemad on sügavalt solvunud. Vanemate ja laste vahel puudub ühendus. Kas pole põhjuseks see, et vanematel on kujutlus endast ja seda soovivad nad luua ka lapsest? Lapsel on oma kujutlus, ta ei soovi vanema oma ja ongi võitlus käimas.

Shainberg: Milles on lapse ja vanema esimene ühendus?

Krishnamurti: Kas neil ongi seda? Noored abielluvad, saavad lapse, aga on veel ise lapsed. Mängivad lapsega aasta või paar ja ütlevad: “Armas jumal, mul on kõrini sellest lapsest,” ja vaatavad mujale ning laps tunneb end hüljatuna. Aga laps vajab turvalisust. Vanemad pole suutelised andma lapsele armastust; tunnet, et aitavad tal läbi elu kõndida.

Shainberg: Nii see on.

Krishnamurti: Kas tuleb see sellest, et algusest peale puudus ühendus poisi ja tüdruku vahel, mehe ja naise vahel? Kas nende omavaheline ühendus oli ainult seksuaalne, naudingul põhinev mõju? Kas nad on nõus tunnistama, et tusa algpõhjus sisaldub naudingu algpõhjuses? Kas oli neil üldse ühendust? Ma ei mõtle siin bioloogilist, seksuaalset, aistingutest lähtuvat vastastikust mõju. Väära ühendust pole olemas. Ühendus kas on või ei ole.

Bohm: Ühendus on kas tõeline või väljamõeldud. Kui vanemal ja lapsel on teineteisest kujutlused ja need valitsevad omavahelist suhet, siis on see kujutletud ühendus.

Krishnamurti: Kas teil on lastega ühendus?

Shainberg: On, tõelises tähenduses.

Krishnamurti: Teil ei saa olla siis kujutlust endast ja te ei saa neile oma kujutlust peale suruda. Ja ühiskond ei saa neile oma kujutlust peale suruda.

Shainberg: Selliseid hetki on.

Krishnamurti: Sellest ei jätku, see ei kõlba kuhugi.

Bohm: Hetkeline pole tõeline. See on samasugune olukord kui inimesel, kes hetketi pole solvunud, aga kogu aeg on plahvatuse hirmul. Ta ei pääse kaugele, nagu ketiga aheldatu, kes pääseb vaid sedavõrd, kui keti pikkus võimaldab.

Võite öelda: “Ühendus on, kuni teatud seigad on korras ja kui piiri ületatakse, siis haihtub õhku.” Mõistate? See on seesmine peidetud mehhanism ja see valitseb mind.

Shainberg: Jah, nii ta on, omades nii järelmõju kui ka tagasilööki.

Bohm: Sellepärast inimene, kellel on kujutlus, ei ole kunagi millegagi tõelises ühenduses.

Krishnamurti: See on asja tuum. Ühendusega võib mängida teoreetiliselt, aga tõeline ühendus siiski puudub. Kuni on teil kujutlus endast, pole teil ühendust teistega. See on suur paljastus. Kõne all pole mitte mõistuslik tõdemus.

Bohm: Tagasilöök tuleb alati, kui läbime ainult teatud osa teest. Siis kujutlus kogu aeg kontrollib ja tema on valitseja.

Krishnamurti: Kujutlus solvub, samuti laps, kellele surutakse peale kujutlus. Omades kujutlust endast, loome selle ka lapses. Ühiskond soosib seda.

Bohm: Kujutlusprotsess valmistab ja soodustab solvumist. Ja kui last alandatakse, siis vormib ta sellelt pinnalt kujutluse.

Krishnamurti: Kui vanematel on kujutlus endast, ei saa nad vältida selle kujutluse edasiandmist.

Shainberg: Laps programmeeritakse, tehakse sõltuvaks.

Krishnamurti: Ühiskond, usud ja kultuur vormivad me kujutluse. Just see kujutlus solvub. Kas teadvustame seda? See on osa meie teadvusest. Teadvusel on sisu, ja sisu on mingi osa kujutluse moodustatud. Võibolla on see isegi põhilisim jõuallikas. Iga inimest on solvatud, aga kas on võimalik jääda tulevikus solvumatuks? Teiste sõnadega, kas kujutluse loonud meel saab kujutluse täielikult hüljata ja mitte kunagi enam solvuda? See tähendab, et suur osa me teadvusest on tühi, ilma sisuta. On see võimalik?

Shainberg: Ma tõesti ei oska vastata sellele küsimusele.

Krishnamurti: Miks? Kas inimese meel, mis on loonud kujutluse, saab selle täielikult hüljata? Selleks peab enamus teadvust olema tühi.

Mis loob kujutlusi? Tavaliselt kui öeldakse ühest kujutlusest lahti, siis võetakse teine. Vastu võetakse parem, aga siiski kujutlus. Ja kujutlus takistab armastust.

Shainberg: Meil on tõesti palju kujutlusi. Kuulates teid mõistan, et kui ma ei moodusta üht kujutlust, siis moodustan teise.

Krishnamurti: Muidugi. Kas on võimalik peatada mehhanism, mis kujutlusi toodab? Mis on see masin? Kas soov olla keegi?

Shainberg: Jah, soov olla keegi, teadmisesoov, omamisesoov. Kui mul pole kujutlust, siis ma ei tea, kus olen; nii või teisiti soovib masinavärk käsitleda seda tunnet.

Krishnamurti: Raisusolemise tunnet?

Shainberg: Tunnet, et olen hukas. Ei suuda loota millegi peale, mul pole tuge. Ja see tunne suurendab kaost – mõistate?

Bohm: Seegi on üks kujutlus.

Krishnamurti: Kujutlus on mõtte toode, eks ole?

Shainberg: See on süstematiseeritud.

Krishnamurti: Jah. Kas seda mehhanismi saab peatada? Kas võib lakata kujutlusi tootev mõte, see, mis hävitab igasuguse ühenduse, takistab armastuse olemasolu? Kui mees, kellel on endast kujutlus, ütleb, et armastab naist või last, siis kõne all on romantiline väljamõeldud tundelisus.

Praegusel maailmal ei ole armastust ega tõelist hoolimise tunnet. Mida suurem jõukus, seda raskemaks läheb olukord. Ma ei mõtle siin, et vaestel oleks armastust – neid huvitab kõhu täitmine ja töö, töö, töö.

Bohm: Aga sellegipoolest on neil palju kujutlusi.

Krishnamurti: Muidugi. Kõik need inimesed parandavad maailma, korrastavad universumit, aga tegelikult kaos kestab. Ma ei ütle: “Armas taevas, kui see kujutluste vormimine ei lõpe, siis oleme hukas!” Minul ei ole kujutlusi, ja ma näen tõsiasja, et kõik, kes mu ümber loovad kujutlusi, hukutavad selle armsa Maa, kus me peaksime elama õnnelikena. Tean, et kujutluste loomine võib lõppeda.

Shainberg: Aga kuidas lõpetada?

Krishnamurti: Ma ei saa teile öelda, sest “kuidas” – ja te astute süsteemi, mehhaanilise protsessi alale, mis on kujutluse moodustaja. Kui ütlen teile, kuidas, siis hakkate täitma minult saadud süsteemi ja saate uue kujutluse. Kuni on kujutlused, pole maailmas ei rahu ega armastust. Ei aita Kristuse-kujutlus ega Buddha-kujutlus. Enne rääkisime, et faktide juures püsides toimub muutus. See tähendab, et mõttel ei lubata fakte puudutada.

Bohm: ...sest siis sünniks uusi kujutlusi. Faktides püsimine tundub nii võimatu.

Krishnamurti: Jah, kuid seegi on kujutlus. Püsige faktides!

Shainberg: Tundub, et põgenen lõputult.

Krishnamurti: Meie teadvus on kujutlus – otsused, arvamused, ideed ... Täidame, täidame, ja selles on kujutluse põhiolemus. Kui kujutlusi ei vormita, mis on teadvus siis? See on siis midagi muud.

Elu terviklus

Elu terviklus, 5. osa

Jiddu Krishnamurti philosophy quotes life love happyness texts talks books online free ebooks teosophy Krishnamurti.