Elu terviklus
Elu terviklus, 2. osa
Krishnamurti: Kas psüühilist kindlust on üldse olemas?
Bohm: Kui ütleksin mentaalselt häiritud inimesele, et psüühilist kindlust polegi olemas, siis teeksin tema olukorra veelgi raskemaks.
Krishnamurti: Muidugi. Aga me räägime üldiselt tervetest inimestest. Psüühiline kindlus – see sisaldab endas psüühilise püsivuse, muutumatuse, sügavalt juurdunud olemasolu tunde, usu millessegi – see annab mulle elujõu ja muutumatuse tunde.
Bohm: Kui võiksin uskuda end pärast surma taevasse minevat, siis võiksin olla kõiges eriti kindel, sest kõik oleks ajutine ja muutuks heaks. Ja kui oleksin kommunist, siis oleksid ajutised raskused õnneliku lõpu nimel ja taluksin meelsasti karme elutingimusi.
Krishnamurti: Inimesel võib olla jõulisi uskumusi, mis annavad talle kindlustunnet, aga kas tegelikult on kindlust olemas?
Shainberg: David, kas päevast päeva laboratooriumi minev teadlane saab oma igapäevasest rutiinist kindlusetunde?
Bohm: Ta usub, et õpib tundma loodusseadusi, saavutab midagi tõeliselt märkimisväärset; saavutab maise ja majandusliku kindlustatuse.
Shainberg: Ema usub, et laps annab talle kindlusetunde. Mina saan oma kindlusetunde teadmistest, rutiinist, patsientidest, positsioonist.
Bohm: Pisut järele mõeldes näib siiski, et see turvalisus pole kuigi kindel. Võib tulla sõda või uputus.
Krishnamurti: Dr. Shainberg: , kas teil on jõuline uskumus?
Shainberg: On.
Krishnamurti: Kas teie seesmuses on püsivusetunne? Psüühiline?
Shainberg: Mul on see tunne oma eesmärkide püsivusest, tööst, staatusest. Tunnen, et võin kedagi aidata, et oskan oma tööd.
Krishnamurti: Annab see teile psüühilise kindluse?
Shainberg: Mida mõtlen, kui kõnelen kindlusest? Mõtlen, et ma pole üksi.
Krishnamurti: Ei. Kas te tunnete, et teil on midagi hävimatut?
Shainberg: Ei, nii ma ei tunne. Mõtlen üksindust, kus elu muutub tühjaks.
Krishnamurti: Küsimus pole selles.
Shainberg: Kas see pole kindlus?
Krishnamurti: Uskudes taassündi, nagu dr. Bohm: märkis, saan tunnetuse, et on ükskõik, mis juhtub. Järgmises elus võin olla õnnelikum. See on tähtsusetu, aga too on tähtis. Saan lohutuse, et kaduvast maailmast jõuan vähehaaval kuhugi püsivasse.
Shainberg: Nii mõeldakse Aasias, mitte läänes. Minu jaoks toob kindluse mu tööruum, raamatud. Aga mida teie siis kindluse all mõtlete?
Krishnamurti: Midagi hävimatut.
Bohm: Vanasti oli kuld hävimatuse sümbol. See, mis ei hävi, on usaldusväärne.
Krishnamurti: Teil peab olema midagi, millele loota, millest kinni hoida.
Shainberg: Minus?
Krishnamurti: Jah!
Shainberg: Loodan sellele, et olen arst.
Krishnamurti: See tähendab kogemusele ja traditsioonile. See on osa meie seotusest.
Bohm: Seotus, mis paneb meid soovima midagi püsivat.
Shainberg: Soovitakse surematust.
Bohm: Kas sellepärast, et mõte suudab projitseerida aega, soovib ta projitseerida kõike võimalikult kaugele? Tulevikuks ennustatut tunned juba praegu. Kui ootad, et sul juhtub midagi halba, siis on juba nüüd halb tunne.
Krishnamurti: Tõsi.
Shainberg: Püüad vältida ebameeldivat ja seepärast ennustad ka tulevikuks head. Oma patsientidele sisendan: “Sinust saab keegi”, “leiad inimese, kes armastab sind”. Mu patsiendid ütlevad alatasa, et neist tuleb parim juhataja, arst, tennisist...
Bohm: Niimoodi reageerime sellepärast, et oleme sageli kogenud pettumusi ja kannatusi, soovime neid ennetada ja see pole loomulik.
Krishnamurti: Jõudsime ju selleni, et psüühilist kindlust pole. Kõik lõpeb surmaga. Ka psüühilises mõttes homset ei ole.
Bohm: See pole veel selgunud. Võime öelda, et me kindlusepüüdlused on valelikud, sest surm ootab meid kõiki ja kõik on muutumises. Ei saa olla kindel oma tunnetes, selles, et samad asjad meile edaspidi rõõmu valmistavad, kindel oma tervises.
Krishnamurti: Millegi peale ei saa kindel olla, Ja kui pole olemuslikku sügavat kindlust, kas saab siis olla psüühika jaoks homset? Ja kui pole homset, siis pole ka mingeid soove.
Bohm: Kas mõtlete seda homset, kus kõik on parem, kus armastust on rohkem.
Krishnamurti: Parem, rohkem, oleme edukamad..., mõistame enam...
Shainberg: Aga miks ma ei saa öelda: “Tean, et kindlust pole...”?
Bohm: Pole ju midagi, mille peale võiks psüühilises mõttes kindel olla.
Krishnamurti: Kui tunnete, et kindlust pole, kas näete seda abstraktselt või tegelikult, nagu seda lauda ja oma käsi laual?
Shainberg: Vist mõistena.
Krishnamurti: Aga kuidas sellest mõiste tekkis?
Shainberg: Tundub, et selles ongi küsimus. Aga kuidas tekib sellest mõiste?
Krishnamurti: On see koolituse tulemus? Vastuseis, mis ei soovi näha asju niisugustena nagu nad on.
Shainberg: See on tõsi. See on osa mu seotusest.
Bohm: Miski soovib ennast kaitsta. “Ise” nõuab kindlust, tekitab tõrke, mis takistab mõistmast, et kindlust pole ning teeb sellepärast tegelikkusest abstraktse mõiste.
Krishnamurti: Keeldute nägemast asju niisugustena nagu nad on? Keeldute nägemast, et inimene on rumal.
Shainberg: Kas “mina” on see, mis määrab mu tegemised.
Krishnamurti: Ei veel. Tegevus tekib vajaduse tunnetamisest, mitte mõiste moodustamisest.
Bohm: Kas ei tundu, et niikaua, kuni meil on tunne endast, “ise” peab nimetama end täiuslikuks?
Krishnamurti: Muidugi.
Shainberg: Mis teeb mul nii raskeks kindlusesoovi kaotamise? Miks ma seda ei oska?
Krishnamurti: Küsimus pole oskamises. Olete juba tegutsema hakkamas. Vajaduse tunnetamisest sünnib vältimatu tegevus.
Shainberg: Pean nägema oma ebakindlust.
Krishnamurti: Ei! Näete, et takerdute millessegi, oma uskumusse, mis annab oletatava kindluse; hoian kinni majast, mis kaitseb, annab uhkuse- ja omanditunde, füüsilise heaolu ja sellega koos psüühilise kindluse. See on koht, kus olla, sest õues võidakse mind rünnata. Aga maavärin võib tulla ja kõik on kadunud. Kas näete seda tegelikkust? Selle tunnetamine on turvatunde vastu suunatud totaalne toiming.
Shainberg: Hakkan mõistma, et ehitis püsib koos viisist, kuidas näen kõike? Minu naine ja muud inimesed sobivad sellesse ehitisse.
Krishnamurti: Kas näete neid kõiki läbi oma kujutluse nendest?
Shainberg: Jah, ka läbi nende teenindusfunktsioonide. Nad sobivad sinna.
Krishnamurti: Pilt, kujutlus, otsus – need on kindlad.
Bohm: Miks see kõik näib nii tõesena? Kas sellepärast, et vaatame seda professionaalselt ja teoreetiliselt? Miski ei mõjuta, sõnad jäävad sõnadeks.
Shainberg: Miks “mina” jõud on võtnud endale nii suure tähenduse? Mina - ikka "mina” on tähtis.
Krishnamurti: Seegi on ainult mõte.
Bohm: Näen, et mõte, aga kuidas süveneda mõtlemise protsessi?
Krishnamurti: Tungida sellesse ja sellest läbi saab minu arvates vaid oimamisega. Kui tunnen, et mu kindlus sõltub kujutlusest, sümbolist, otsusest, ihaldusest, heaolust, siis ei esita ma seda mõistena, vaid konkreetse tegelikkusena. Näen niimoodi, usun nii. Aga miks usun?
Bohm: Küsitegi seda?
Krishnamurti: Ei, sest minul pole uskumisi, pole pilti, ma ei andu sellele mängule. Ma ütlesin: “kui tunnen...”
Shainberg: Pean nägema oma uskumist? Nägema, et “mina” tegutseb?
Krishnamurti: Jah. Võtame midagi lihtsat. Kas teil on mingi otsus, kujutlus?
Shainberg: On.
Krishnamurti: Kuidas see tekkis?
Shainberg: Olen arst. See on koolituse, kogemuse ja töö tulemus. See on mu uskumus – kõik on selles mõistes.
Krishnamurti: Teie järeldus põhineb teadmisel, kogemusel, igapäevasel tööl, naudingul jms. Mis on siin tõeline? Koolitus on fakt. Järgneb teadmine ja igapäevane töö. Muu on otsustus.
Bohm: Mis on see muu?
Krishnamurti: Olen parem kui mõni teine.
Bohm: Ja see täidab suurepäraselt mu aja.
Krishnamurti: Suurepärane. Ma pole kunagi üksi.
Bohm: Aga sellele liitub ka teatud hirm, et olukorrad muutuvad. See hirm innustab aina, et patsiente oleks. Selle nimel rahmeldan.
Shainberg: Tähendab – mõistesse kuulub ka rahmeldamine. Ja kui palju inimesed rahmeldavad – tormavad siit sinna, kui tähtis see neile on.
Krishnamurti: Kui pereemalt võtta ta kohustused, siis jääb ta kimpu.
Shainberg: Tõsi. Peale elektrikodumasinate ilmumist naised ei leia oma kohta.
Krishnamurti: Ja tulemused mõjuvad laste peale. Olete muutmas end masinateks.
Shainberg: Ei! See pole aus,...aga tundub, et tõsi. Olen, tähendab reageerin mehhaaniliselt. Tunnen seotust.
Bohm: Aga miks ajud on häiritud, kui neil pole tegevust?
Krishnamurti: Tegutsemine annab kindlusetunde.
Bohm: Tegutsemine on kord, kuigi mehhaaniline. Kindlus tähendab meile, et soovime korda, organiseeritust.
Krishnamurti: Jah.
Bohm: Soovime korda ajudes. Püsivalt tahame korda luua.
Shainberg: Ma siiski töötan selleks, et saada rahuldust oma tööst.
Bohm: Seega otsin regulaarset korda. Kui töö muutub liiga ühekülgseks, siis küllastun.
Shainberg: Aga kui ei küllastu? Mõned on alati rahul oma tegemistega.
Bohm: Tõeliselt nad pole rahul. Nad muutuvad tuimaks.
Krishnamurti: Pikapeale muututakse mehhaaniliseks. Ja kui see mehhanism peatada, siis ajud on häiritud.
Bohm: Siis otsitakse ajaviidet, midagi põnevamat. Sellega seoses ilmnevad vastuolud ja segadus.
Krishnamurti: Dr. Shainberg: , tundub, et teid häirib miski. Mis?
Shainberg: Tunne, et inimesed ütlevad...
Krishnamurti: Mitte “inimesed”, vaid teie, just teie ütlete.
Shainberg: Ütleksin, et võin saavutada korra meelepäraselt tegutsedes. Teen midagi, mis on meelepärane, aga kui see muutub igavaks, leian uue ala, mis pakub naudingut. Arvan, et saan sellest rahuldust.
Krishnamurti: Või on kõne all ikka mõiste?
Shainberg: Näen seda.
Krishnamurti: Ühelt mehhaaniliselt protsessilt siirdute teisele jne. Ja seda nimetate eluks!
Shainberg: Seda nimetan eluks.
Bohm: Ometi on ka selles korrapärases ebakindlust: ükskord olen nii vana, et ei suuda enam tööd teha, jään ilma tegevuseta.
Krishnamurti: Tegelikult on see mehhaaniline ebakorrapära.
Shainberg: Mis on maskeerunud korrapäraks.
Krishnamurti: Üks hetk, te näete seda?! Mehhaanilises protsessis tunnevad ajud end kindlalt. Kui mehhaanilist protsessi häiritakse, siis ajud muutuvad ebakindlaks ja rahutuks.
Bohm: Miks ajud hoiavad kinni mehhaanilisest tegutsemisest?
Krishnamurti: See on kindlaim viis elada, sest traditsioonid, kasvatus ja kultuur on juhtinud ajud mehhaanilisele tegevusele.
Shainberg: Ja otsime kergemaid eluviise. Mehhaaniline tegutsemine on ajudele meelepärasem kui vea nägemine.
Krishnamurti: Te küsite, miks ajud ei näe, et mehhaanilisus on ohtlik.
Shainberg: Miks me ei taju vähimatki hoiatussignaali? Miks pole märganud oma eksimist? Pole varem märganud elu mehhaanilisust?
Krishnamurti: Kas praegu näete?
Shainberg: Ei. Kas ma sellepärast ei näe, et soovin kergendada elu; omada piire ja korduda nendes?
Krishnamurti: Ei. Kas totaalne kord annab tõelise kindluse?
Shainberg: Jah.
Krishnamurti: Ajud vajavad totaalset korda, sellepärast lepivad nad mehhaanilisusega ja loodavad, et see ei juhi hävingusse. Ajud ei tea, et mehhaanilisus tekitab korratust. Lapsest saati on ju õpetatud: “Tee nii nagu kästakse!”
Ja elades mineviku nõudmistega, tunnetan seda kui korda. Olen ju tuim ega suuda midagi vastu võtta ehedalt.
Shainberg: Kordan iseennast?
Krishnamurti: Ütlen siis: “Ärge segage mu traditsioone, uskumust, soove – jätke mind rahule.” Aga elu ei jäta rahule ja siis tuleb võtta omaks mingi uus mehhaaniline tegevus. Kui hakkate nägema kõike seda, siis ajud võivad öelda: “Viimaks ometi leidsin hävimatu korra.”
Bohm: Loogiliselt mõeldes nii ei lähe.
Krishnamurti: See ON loogiline järeldus. Kui süvenete asjasse nii, et otsite ajude loodud mehhaanilist konstruktsiooni, seda millest ajud kinni hoiavad.
Shainberg: Igaühel on oma hästi läbikaalutud konstruktsioon, mille raamides räägitakse ja tegutsetakse. Me lihtsalt oleme sellised.
Krishnamurti: Killustatud tegevus on mehhaaniline. Ja sellepärast ei saa poliitiline tegevus kunagi lahendada ühtegi inimlikku probleemi. Ka teadlane mitte, sest temagi on oma piiratud alal.
Kui minevik kohtub praegusega ja lõpeb, siis tuleb asemele uus. Oletame, et see juhtub just praegu – mõte lakkab toimimast. Kuidas kohtate mind?
Shainberg: Praeguses.
Krishnamurti: Ei. Tulite, teades mind, minu mainet, aga see kõik on minevik ja läbi selle kohtute minuga.
Kui minevikku mõistetakse ja mõistetakse liikumist, siis kohtutakse nagu esmakordselt, siis on kõik värske.
Elu terviklus
Elu terviklus, 2. osa
Jiddu Krishnamurti philosophy quotes life love happyness texts talks books online free ebooks teosophy Krishnamurti.