Elu terviklus
Elu terviklus, 1. osa
Krishnamurti: Kui vestleksime elu terviklikkusest? Kas saab olla teadlik tervikust kui meel on killunenud? Tervikut ei saa näha, kui vaadatakse läbi kitsa pilu.
Shainberg: Kuidas saan olla teadlik oma killustatusest?
Krishnamurti: Kui ilmneb vastuolusid, siis tunneme tuska, hoomame killunemist.
Shainberg: Tavaliselt ma ei lase vastuoludel end juhtida.
Krishnamurti: Seda muidugi, aga kas killustumine saab end ise kaotada?
Bohm: Kui ollakse killustunud, siis ei märgata seda, ainult oletatakse.
Shainberg: Tormame sündmusest sündmusse, reageeringust teise.
Krishnamurti: Kas tegelikult on võimalik olla teadlik oma rahvusest, usust, elukutsest, abielust, kohustustest – teadlik kõigest sellest, mis tingib sotsiaalse killunemise, ka psüühilise?
Shainberg: See kõik sisaldab mulle eluolulist.
Krishnamurti: Me nimetame seda oluliseks. Igasugune killustatus vaid suurendab vastuolusid, kannatusi, segadust, muret.
Shainberg: Miks me ei oska seda endale teadvustada?
Krishnamurti: Teadvustate vaid vastuolu hetkel. Praegu seda pole.
Bohm: Probleem tekib siis kui üks osa minust haarab terviku mõõdud ja muutub tähtsaks, püüdes esineda tervikuna.
Shainberg: See täidab kogu me elu. Kogu maailm meie ümber ja me ise oleme killunenud. Miks?
Krishnamurti: Väga oluline küsimus: “Mis on killunemise põhjus? Mis põhjustab vastuolu?”
Shainberg: Hirm.
Krishnamurti: Ei, see sisaldab palju rohkemat. Hirm võib olla killunemise tulemus. Missugune taust määrab mu rahvuse?
Shainberg: Traditsioon, ühiskond, ajalugu, kultuur, pere, kõik.
Krishnamurti: Aga selle taga?
Shainberg: See kõik annab mulle koha, identsuse, oma elunurga.
Krishnamurti: Kes tegi selle nurga?
Shainberg: Ise, ja teised aitasid. Olen koostöös...
Krishnamurti: Ei ole koostöös, OLETE ISE SEE.
Shainberg: Õigus. See tervik võtab mind oma rüppe.
Krishnamurti: Eelmised põlvkonnad on loonud selle kultuuri, kogu inimeksistentsi struktuuri oma kannatuste ja vastuoludega – kõik see on killunemine.
Shainberg: Kõik seesama kehtib ka nüüd.
Krishnamurti: Miks on inimene selle kõik loonud ja kogunisti heaks kiitnud? Oleme osa sellest, ükskõik kas meelsasti või trotsides ja selle nimel oleme valmis teist tapma kui vaja. Kas seda tekitab kindlustamatuse tunne – ükskõik kas bioloogilise või psüühilise kindluse soov?
Olles teistega ühes ideoloogilises rühmas, tunnen, et olen rühma poolt kaitstud, aga tegelikult ma siiski pole kaitstud.
Bohm: Jah, aga miks ma ei näe, et ma pole tõeliselt kaitstud?
Shainberg: Kuulun arstide hulka, olen võtnud omaks arstide eetika ja mul on oma arusaam toimuvast.
Krishnamurti: Arstidel on ühiskonnas oma positsioon, olete eliit. Kui ravite patsienti valesti, siis teised arstid, organisatsioon, kaitsevad teid.
Bohm: Ja kasulik pole liiga palju pärida, kui tahan end kaitstuna tunda.
Krishnamurti: Muidugi, sest võite mängust välja lennata! Kui esitan palju küsimusi oma ühiskonna kohta, oma suhete kohta maailma ja lähedastega, võib juhtuda, et mind hüljatakse, heidetakse ühiskonnast välja.
Shainberg: Olen sõltuv. Kõik mu probleemid on tingitud sellest sõltuvusest.
Bohm: Lihtsam on olla sõltuv, sest liigsel uurimisel muutub kõik ohtlikuks; minu positsioon muutub küsitavaks, see häirib mind. Minu keskkond võib kokku variseda.
Krishnamurti: Muidugi. Kas siin on killustumise algus? Peale toidu, riiete ja elukoha vajan esmalt psüühilist kindlust, siis bioloogilist. Kuna rühm annab mulle füüsilise kaitse, nõustun kõigega, mida ta mulle annab.
Shainberg: Kas killunemine algab sellest, et olen seotud?
Krishnamurti: Kui poleks ajaloolist, geograafilist, rahvuslikku jagunemist, siis elaksime ohutult, poleks sõdasid ja kõik oleksime vennad. Killustatus eraldab. Kui poleks ideoloogilisi rühmi...
Shainberg: ...siis abistaksime üksteist.
Krishnamurti: Kas killunemine saab alguse meie teadmistest?
Shainberg: Paistab küll nii.
Bohm: Teadmine haarab ainult minevikku. Kõik muutub nii kiiresti, et me seda ei suuda vahetult teadvustada. Meie teadmine pärineb minevikust, aga hädaoht on selles, et me arvame oma teadmisi kehtivat praeguse kohta. Siin ongi üks killunemise põhjuseid, sest tõukame osalise teadmise terviku alale. Inimesed soovivad sageli killustatust võita teadmisega, luua süsteemi, mis ühendaks kõik.
Krishnamurti: Kas see polegi peapõhjus? Teadmine ütleb, et olen hindu, et tean, mis on jumal. Teadmisel on oma koht.
Bohm: Kui juhin autot, kasutan teadmist ja killunemisest pole juttugi.
Krishnamurti: Räägin teadmisest, mida kasutatakse psüühikas, selle abil mõistan tervikut...
Bohm: ...ma tavaliselt ei lobise, et mõistan tervikut. Aga kui ütlen, et olen niisugune, püüan osa kaudu mõista tervikut. Selles sisaldub peidetud mõte, et tervik on niisugune: mina, kogu elu, kogu maailm.
Shainberg: Me ei tunne teist inimest, aga ennast arvame tundvat. Kui tutvustan end siiralt, siis ütlen, et tean endast seda ja teist.
Bohm: Masin on piiratud, sellest saab kõike olulist teada, aga mitte inimesest. Mineviku kogemus ei paljasta praegu eksisteeriva olemust. Kunagi laieneb teadmine filosoofiale ja püüab muuta selle metafüüsiliseks.
Krishnamurti: See kõik on vaid teooria ja minu jaoks täiesti tähtsusetu.
Bohm: Paljud inimesed teevad universumist teooriaid ja usuvad, et nad ei kõnele psühholoogiast. Küsimus on vaid terminites.
Shainberg: Just nii. Neid huvitab inimese olemus. Neil on metafüüsiline arusaamine teistest inimestest. Minul on metafüüsiline arusaam, et elu on lootusetu ja et hirmu pärast olen sõltuv paljudest asjadest.
Krishnamurti: Seega olete teadlik oma killustatusest. Vastuolu teadvustab killunemise.
Bohm: Ütlesite enne, et peame ka ilma vastuoludeta teadvustama meele killunemise.
Krishnamurti: Jõuame selleni. On ilmne, et vastuolu põhjustab killunemise. Killustumist tingib teadmine, nagu ütlesime. Teadmine psühholoogia aspektist. Arvan, et tunnen ennast, aga minus toimub kogu aeg muutumine. Võin oma teadmisi kasutada positsiooni hankimiseks, mõjuvõimuks, see tähendab – oma soovide rahuldamiseks. Eelkõige kasutan teadmist kindlustunde hankimiseks. Inimene tunneb end kindlana, kui tal on soovitu, ihaldatu.
Bohm: See ometi ei eelda enesepettust.
Shainberg: Pidev muutumine sünnitab bioloogilist ebakindlust.
Krishnamurti: Bioloogilisest ebakindlusest algab psüühiline killunemine; hirm kaotada töökoht, jääda rahata,
Shainberg: Tänapäeva probleem on selles, et 99% arvab end vajavat rohkem kui tegelikult vajavad.
Krishnamurti: Ütleme, et killunemise põhjuseks on teadmise levimine aladele, kuhu ta ei tohiks tungida. Meel võib teeselda end teadlikumaks.
Shainberg: Mõte loob illusiooni, et turvalisus on olemas, ja killustunud meel ei suuda oimata, et tegelikult turvalisust pole.
Krishnamurti: Kas psüühiline kindlusetunne on bioloogilisest tähtsam? Tähtsam kui füüsiline kaitstus? Kui otsin psüühilist kindlust aateist, teadmistest, fantaasiast, siis selles segaduses on võimatu, et mu lastel, lähedastel ja teistel oleks olemas bioloogiline või füüsiline kindlusetunne. Järelikult – psüühilise kindluse taotlus takistab bioloogilise turvalisuse saavutamist. Kas võime saada vabaks psüühilise kindluse soovist?
Shainberg: Siin on asja tuum. Istun iga nädal koosolekutel, kus iga osavõtja mõtleb, et tema probleem on tähtsaim.
Krishnamurti: Sest inimene on psüühilisele kindlustatusele andnud suurema tähenduse kui bioloogilisele või füüsilisele.
Bohm: Aga miks ta end niimoodi petab?
Shainberg: Idee ja võimu pärast.
Krishnamurti: Ei. Asi on palju sügavam. Kõne all on mina: minu positsioon, õnn, raha, maja, maine jne.
Bohm: Eks igaüks tunneta, et ta on oma olemuselt tervik. Mina on terviku tuum. Kõik muu kaotaks tähtsuse, kui “mina” peaks alla andma.
Krishnamurti: See on asja tuum. “Mina” toidab psüühilist kindlust: minu maa, minu jumal, minu maja...
Bohm: Mõistame, et psüühiline kindlus on enesepettus, aga kui inimene on mures, miks vajab ta siis just psüühilist kindlust? Ehk on see sama tähtis kui füüsiline turvalisus?
Elu terviklus
Elu terviklus, 1. osa
Jiddu Krishnamurti philosophy quotes life love happyness texts talks books online free ebooks teosophy Krishnamurti.