Vabanemine teadaolevast, 5. osa

Enesekesksus. Positsioonihimu. Hirmud ja totaalne hirm. Mõtlemise killustatus. Hirmu lõpp.

Enesekesksus.

Enne kui läheme edasi, tahaksin küsida, mis on teie põhiline ja püsiv huviobjekt elus? Kui mitte arvestada ühegi kaudse vastusega ning tegelda selle küsimusega otseselt ja ausalt, mida te siis vastaksite? Kas teate seda?

Kas mitte teie ise? Seda ütleks enamik, kui vastaksime tõetruult. Mind huvitab isiklik edu, minu töö, minu pere, väike nurgake, milles elan, parema positsiooni ja lugupeetavuse saavutamine, võimu ja teiste valitsemiseni jõudmine jne. Ma arvan, et oleks loogiline endale tunnistada, et enamikke meist huvitab eelkõige mina ise.

Mõned ütlevad, et on väär eelkõige enesest huvituda. Mis selles halba on, välja arvatud see, et me harva seda ausalt tunnistame. Kui tunnistamegi, siis on meil üsna häbi. Siin see nüüd on - põhiliselt huvitub inimene iseendast ning ideoloogilistel ja tavapärastel kaalutlustel arvab, et see on väär. Aga see, mis ta arvab, on tähtsusetu. Milleks väita, et see on väär? See on vaid mõte. Fakt on see, et inimene on põhiliselt ja püsivalt huvitatud iseendast.

Võite öelda, et parem on abistada teist inimest kui mõelda enesele. Milles on vahe? See on ju ikka hõivatus enesest. Kui teile pakub suuremat rahuldust teiste aitamine, siis tegelete ju ikka sellega, mis pakub suuremat rahuldust. Milleks tuua mängu mingeid ideoloogilisi mõisteid? Milleks see kaksikmõtlemine? Miks mitte öelda: "Tegelikult tahan ma rahuldustunnet, olgu see saadud siis seksist, teiste aitamisest või sellest, et minust saab suur pühak, teadlane või poliitika." See on seesama protsess, kas pole nii? Me tahame rahuldatust, olgu need viisid siis varjatud või ilmsed. Kui tahame vabadust, siis seetõttu, et mõtleme, et see võib olla midagi imepäraselt rahuldustpakkuvat. Ülim rahuldus on muidugi see iseäralik idee eneseteostusest. Tegelikult otsime rahuldust, milles poleks raasugi rahuldamatust.

Positsioonihimu.

Enamik ihaldab rahuldatust, mida pakub mingi positsioon ühiskonnas, sest meil on hirm olla eikeegi. Ühiskond on üles ehitatud nii, et kodanikku, kel on austusväärne positsioon, koheldakse väga aupaklikult, aga positsioonita inimest pillutakse hoolimatult sinna-tänna. Igaüks tahab endale mingit positsiooni, olgu see siis ühiskonnas, peres või Jumala paremal käel, mida teised tunnustavad, vastasel juhul pole see midagi väärt. Peame alati tribüünil istuma. Sisimas oleme kurjuse- ja viletsusepuntrad, mistõttu on väga meeldiv, kui meid väliselt suurteks kujudeks peetakse. See positsiooniiha, janu lugupeetavuse, võimu ja ühiskondliku tunnustuse järgi mingit laadi silmapaistvuse eest on soov teiste üle valitseda, mis omakorda on üks agressioonivorme. Pühak, kes taotleb positsiooni oma pühaklikkuse suhtes, on sama agressiivne nagu taluõuel nokkivad kanad. Ja mis on selle agressiivsuse põhjuseks? Hirm, kas pole nii?

Hirmud ja totaalne hirm.

Üks suuremaid probleeme elus on hirm. Hirmust haaratud meel elab segaduses, konfliktis, mistõttu selline meel on paratamatult vägivaldne, moonutatud ja agressiivne. See meel ei söanda väljakujunenud mõtlemismallidest lahti öelda ja see omakorda tekitab silmakirjalikkust. Kuni me pole hirmust vabad, võime kõrgeimale mäele ronida ja igasuguseid jumalaid leiutada, aga me jääme ikkagi pimedusse.

Kuna me elame säärases rikutud ja totras ühiskonnas ning saame hariduse, mis oma rõhuasetusega võistlemisele kutsub esile hirmu, oleme kõik koormataud mingisuguste hirmudega, nende koledate painajatega, mis moonutavad ja nüristavad meie igapäevast elu.

On ka füüsiline hirm, aga see on loomadelt päritud reageerimisviis. Meid huvitavad psüühilised hirmud, sest kui mõistame sügavaid psüühilisi hirme, suudame silmitsi seista ka loomsete hirmudega. Kui hakkaksime esmalt tegelema loomsete hirmudega, siis ei aitaks see kuidagi mõista psüühilisi hirme.

Kõik me kardame midagi, hirm ei esine abstraktsel kujul, vaid on alati millegagi seotud. Kas te tunnete enese hirme: hirm kaotada töö, hirm, et ei jätku toitu või raha, hirm, mida naabrid või inimesed üldse meist mõtlevad, hirm ebaõnnestumiste ees, hirm kaotada oma koht ühiskonnas, hirm sattuda naerualuseks, hirm valu ja haiguste ees, hirm kellegi mõju all olla, hirm jääda ilma armastuseta, kaotada abikaasa või lapsed, surmahirm, hirm elada surmataolises maailmas, hirm äärmise igavuse ees, hirm mitte olla vastavuses teiste kujutelmaga meist, hirm kaotada oma usk - kõik need ja arvutud teised hirmud. Kas teate teile omaseid hirme? Mida te nendega tavaliselt teete? Jooksete eest ära, eks ole, või leiutate mõtteid ja kujutelmi, et hirme varjata? Hirmu eest põgenemine tähendab hirmu suurendamist.

Üks hirmu olulisemaid põhjusi on see, et me ei taha end näha sellistena, nagu oleme. Peale hirmude peame uurima ka seda pääseteede võrku, mille oleme loonud hirmude eest põgenemiseks. Kui meel (siia kuulub ka aju) püüab hirmust üle saada, seda alla suruda, korrale kutsuda, valitseda või millekski muuks tõlgendada, siis tekib hõõrdumine, konflikt, mis on lihtsalt jõu raiskamine.

Esimene asi, mida peame eneselt küsima, on: mis on hirm ja kuidas see tekib? Mida tähendab sõna hirm? Ma küsin eneselt, mis on hirm, mitte seda, mida ma kardan.

Ma elan teatavat laadi elu, mõtlen teatud viisil, mul on kindlad uskumused ja dogmad ning ma ei taha, et miski mu olemasolu seadvaid malle häiriks, sest nendes on mu juured. Ma ei taha, et miski häiriks neid, sest see häire tekitab teadmatuse ja see on ebameeldiv. Kui mind kistakse lahti kõigest, mida ma tean ja millesse ma usun, siis tahan olla kindel selles seisus, mille poole olen kulgemas. Ajurakud on loonud mingi malli ja keelduvad loovast uut, mis võib olla ebamäärane. Liikumine kindluse määramatusesse ongi see, mida ma nimetan hirmuks.

Praegu, kui ma siin istun, ma ei karda. Ma ei karda käesoleval hetkel, minuga ei juhtu midagi hirmsat, keegi ei ähvarda mind ega võta minult midagi ära. Kuid selle käesoleva hetke taga on üks meele sügavam kiht, mis teadlikult või mitteteadlikult mõtleb sellest, mis võib juhtuda tulevikus, või siis muretseb, et miski minevikust pärinev võib mind ootamatult tabada. Seega kardan ma minevikku ja tulevikku. Olen jaganud aja möödanikuks ja tulevikuks. Mõtlemine sekkub, öeldes: "Ole hoolas, et see taas ei juhtuks." Või "Valmistu tulevikuks. See võib sulle ohtlik olla. Sul on praegu üht-teist, aga sa võid kõik kaotada. Homme võid sa surra, su abikaasa võib ära joosta, võid kaotada oma töökoha. Võib-olla ei saa sa kunagi kuulsaks. Võid olla üksildane. Sa tahad homse suhtes kindel olla."

Võtke just teile omane hirm ja vaadake seda. Jälgige, kuidas te sellele reageerite. Kas saate vaadelda oma hirmu ilma igasuguse põgenemise, õigustamise, hukkamõistmise või mahasurumiseta? Kas saate vaadata hirmu ilma selle sõnata, mis hirmu tekitab? Kas saate näiteks ilma vastava sõnata vaadata surma? Sõna surm iseenesest tekitab teatava võbina, kas pole nii, nagu ka sõnal armastus on oma võnge, oma kuju. Kas see kujutelm, mis teil on surmast, mälestus paljudest nähtud suremistest ja enese nende juhtumitega seostamine - kas see kujutelm loob hirmu? Või kardate tõesti lõppu, mitte seda pilti, mis loob lõpu. Kas teie hirmu tekitab sõna surm või tegelik lõpp? Kui teid paneb kartma sõna või mälestus, siis pole see üldse hirm.

Näiteks, te olite kaks aastat tagasi haige ja mälestus vaevusest ütleb: "Ole ettevaatlik, ära jää uuesti haigeks." Seega loob hirmu mälestus koos sellega kaasnevate seostega ning see polegi tegelik hirm, sest te olete parasjagu täie tervise juures. Mõte, mis on alati vana, sest see on mälestuste mõju ning mälestused on vanad, loob tunde, et te kardate midagi, mida pole olemas. Faktiliselt olete terve, aga elamus, mis on mälestusena meeles, tekitab mõtte: "Ole hoolas, ära haigestu enam."

Näeme, et üht liiki hirmu kutsub esile mõtlemine. Kas on ka muud laadi hirme? Kas alati põhjustab hirmu mingi mõte ja kui see on nii, kas on veel mingeid hirmu liike? Me kardame surma - midagi, mis juhtub homme, ülehomme, aja jooksul. Selle vahel, mis on ja mis saab olema, on vahemaa. Mõte on seda kogenud; surma jälgides ütleb mõte: "Ükskord ma suren." Mõtlemine loob surmahirmu ja kui see seda ei tee, kas siis ongi üldse hirmu?

Kas hirm on mõtte tagajärg? Kui see on nii, siis on hirm vana, sest mõte on alati vana. Kui avastame mingi mõtte, siis on see juba vana. Seega kardame möödunu kordumist, s.t. suuname minevikus olnud mõtted tulevikku. Seetõttu on mõtlemine hirmu eest vastutav. Võite ise veenduda, et see on nii. Kui satute millegagi vahetult silmitsi, siis pole hirmu. Hirm tekib alles siis, kui mõte sekkub.

Seetõttu on tekkinud küsimus, kas meelel on võimalik elada täielikult olevikus? Vaid selline meel ei tunne hirmu. Et seda mõista, peate mõistma mõtlemise, mälu ja aja ülesehtitust. Selle mõistmise läbi, mitte intellektuaalselt, vaid oma südame, meele, kogu olemusega tunnetades vabanete hirmust. Siis võib meel kasutada mõtlemist ega loo seejuures hirmu.

Mõtlemine, nagu mälugi, on loomulikult igapäevaelus vajalik. See on ainus tööriist, mis meil on suhtlemiseks, töötamiseks jne. Mõte on reageering mälule, mis on kogunenud kogemuste, teadmiste, traditsiooni ja aja kaudu. Me reageerime sellelt mälu tagapõhjalt ja see reaktsioon on mõtlemine. Seega on mõtlemine teatud tasanditel oluline, aga kui mõte projitseerib end psühholoogiliselt tuleviku ja minevikuna, luues hirmu ja naudingut, siis muutub meel tuimaks, mistõttu loidus on paratamatu.

Seepärast küsin eneselt: "Miks, miks ma ometi mõtlen tulevikust ja minevikust nautides ja kannatades, teades, et säärane mõtlemine loob hirmu? Kas on võimalik, et mõte peatuks, sest vastasel juhul ei lõpe hirm iialgi?"

Mõtlemise killustatus.

Mõtlemise üks ülesandeid on kogu aeg millegagi ametis olla. Enamik meist tahab, et meel oleks pidevalt hõivatud, mistõttu me ei saa näha end sellistena, nagu tegelikult oleme. Kardame olla tühjad ja oma hirmudele näkku vaadata.

Võite oma hirmudest teadlik olla, aga kas olete neist teadlik ka sügavamatel tasanditel. Ja kuidas uurite välja need hirmud, mis on varjatud? Kas hirmu on vaja jagada teadlikuks ja alateadlikuks? See on väga tähtis küsimus. Spetsialistid, psühholoogid ja analüütikud on jaganud hirmu sügavaks ja pinnapealseks, aga kui te järgite seda, mida ütleb psühholoog, või seda, mida ütlen mina, siis mõistate meie teooriaid, dogmasid ja teadmisis, aga ennast mitte. Te ei saa mõista end Freudi, Jungi või minu järgi. Teiste inimeste teooriatel pole mingit tähtsust. Enda kohta peate küsima ise, kas hirm tuleks jagada teadlikuks ja alateadlikuks? Või on vaid üks hirm, mille te tõlgendate erinevateks vormideks? On vaid üks iha. Te lihtsalt ihaldate. Iha objektid vahelduvad, aga iha on alati seesama. Võib-olla on samal moel vaid üks hirm. Kardate kõikvõimalikke asju, aga hirm on üks ja ainus.

Kui taipate, et hirmu ei saa jagada, siis olete selle alateadvuse probleemi sootuks kõrvale pannud ning seeläbi psühholooge ja analüütikuid tüssanud.

Kui mõistate, et hirm on üksainus ilming, mis väljendab end erinevatel viisidel, ning kui te näete seda ilmingut, mitte objekti, millele see on suunatud, siis seisate silmitsi määratu küsimusega: kuidas saate vaadata hirmu ilma meele loodud killustatuseta?

On olemas vaid totaalne hirm. Aga kuidas saab meel, mis mõtleb kildudena, seda tervikpilti vaadelda? Kas ta suudab seda? Oleme elanud killustatud elu ja saame totaalset hirmu vaadata vaid läbi katkendliku mõtlemisprotsessi. Mõtlemismehhanism jagab kõik tükkideks: ma armastan sind ja vihkan sind; sina oled mu vaenlane, aga sina sõber; minu eriomased isikupärasused ja kalduvused; mu töö, positsioon, mõjukus; mu abikaasa, laps; minu maa ja sinu maa; minu Jumal ja sinu Jumal - kõik see on mõtlemise killustatus. Ja see mõtlemine vaatab hirmu tervikseisundit või pigem püüab seda vaadata ja taandab selle osadeks. Seetõttu me näeme, et meel saab totaalset hirmu vaadata vaid siis, kui pole mõtte liikumist.

Hirmu lõpp.

Kas saate jälgida hirmu ilma mingite järeldusteta, ilma et sekkuks teadmised, mida olete selle kohta kogunud? Kui te ei suuda, siis on see, mida te jälgite, möödanik, mitte hirm; kui suudate nii vaadelda, siis jälgite hirmu esmakordselt häirimatuna minevikust.

Te saate jälgida vaid siis, kui meel on väga vaikne, nii nagu te saate kuulata vaid sel juhul, kui teie meel ei lobise iseendaga, pidades enesega dialoogi oma probleemidest ja muredest. Kas saate samuti vaadata oma hirmu, tegelikult vaadata ja mitte püüda selle eest põgeneda, püüdmata seda lahendada, toomata mängu selle vastandit - julgust.

Kui ütlete: "Ma pean seda valitsema, pean sellest vabanema, seda mõistma," siis püüate selle eest põgeneda.

Te suudate jälgida pilve, puud või jõevoolu üsna vaikse meelega, sest need asjad ei ole teile väga tähtsad, aga ennast jälgida on palju raskem, sest siin on väga praktilised nõuded ja kiired reaktsioonid. Kui puutute kokku hirmu, meeleheite, üksinduse, armukadeduse või mistahes muu inetu meeleseisundiga, kas suudate siis vaadata seda nii täielikult, et teie meel on piisavalt vaikne selle nägemiseks?

Kas meel suudab tajuda hirmu ja mitte selle erinevaid vorme - tajuda totaalset hirmu, mitte seda, mida te kardate? Kui vaatate vaid hirmu üksikasju või püüate oma hirmudega ükshaaval tegelda, siis ei jõua te eal keskse probleemini, milleks on: õppida elama koos hirmuga.

Et elada koos sellise elava ilminguga, nagu seda on hirm, on vaja meelt ja südant, mis on erakordselt peened, ei oma mingeid lõppjäreldusi ja suudavad seetõttu jälgida hirmu iga liigutust. Kui jälgite ja elate koos hirmuga - selleks pole vaja kogu päeva, piisab minutist või ainult hetkest, et kogu hirmu loomust tunda saada - ,kui elate koos sellega nii täielikult, siis küsite paratamatult: "Kes on see, kes elab koos hirmuga? Kes jälgib hirmu, vaatleb erinevate hirmuliikide toimimist ja on teadlik ka ühtsest hirmust? Kas see jälgija on mingi surnud olemusvorm, staatiline olend kes on kogunud rohkesti teadmisi ja infot enese kohta ning kas see surnud asi jälgib hirmu liikumist ja elab koos sellega? Kas see jälgija on möödanik või on ta elav?"

Milline on teie vastus? Ärge vastake mulle, vastake endale. Kas teie, jälgija, olete surnud olemusvorm, mis vaatleb elavat asja, või olete elav asi, mis vaatleb elavat asja? Sest jälgijas on need mõlemad seisundid olemas.

Jälgija on see tsensor, kes ei taha hirmu; jälgija on kõigi enda hirmuga seonduvate kogemuste terviklikkus. Seega on jälgija lahus asjast, mida ta nimetab hirmuks, nende vahel on ruumi; ta püüab aina hirmu ületada või selle eest põgeneda, mistõttu käib pidev võitlus tema ja hirmu vahel, mis on tohtu jõuraiskamine.

Kui jälgite, siis saate teada, et see jälgija on pelgalt kimp mõtteid ja mälestusi, mil pole mingit kehtivust või sisu, aga hirm on tõelisus ning te püüate mõista fakti abstraktsiooni abil, mida te muidugi teha ei saa. Aga kas ongi tegelikult mingit erinevust selle jälgija vahel, kes ütleb: "Ma kardan," ja vaadeldava asja, milleks on hirm, vahel? Jälgija ongi hirm ja kui te seda taipate, siis ei ole enam mingit energia pillamist püüdluses hirmust lahti saada ning see aegruumiline vahemik jälgija ja jälgitava vahel kaob. Kui näete, et olete osa hirmust, mitte sellest lahus, et te oletegi hirm, siis ei ole vaja midagi teha, siis lõpeb hirm täielikult.

Vabanemine teadaolevast, 5. osa

Enesekesksus. Positsioonihimu. Hirmud ja totaalne hirm. Mõtlemise killustatus. Hirmu lõpp.

Jiddu Krishnamurti philosophy quotes life love happyness texts talks books online free ebooks teosophy Krishnamurti. Jiddu Krishnamurti "Freedom From The Known", 1968.